Ütles keegi: "Ah, unustasin ära, et mul pole täna autot."
"Mul juhtus enne sarnane asi. Ma istusin siin ja äkitselt taipasin, et mul pole lautot."
"Lautot?"
"Jaa, Lautot. Mis oleks mõttetu, sest ma ei oska mängida keelpille."
"Ei, aga ma tahaks, et mul oleks auto. Ilma L-ta."
"Aa, sa mõtled, nagu Amborghini? Aada? Imusiinid?"
"... jaa. Ma lähen bussiga."

Lamades hakkab nina sügelema. Õnneks on sõrmed tõhusad. Küüsi mul pole, aga sõrmed on ja piisavalt karedad, et leevendada igasuguseid sügelemisi. Nendesamade tõhusate sõrmedega võtan ja kirjutan klaveril siin (nautides klõbina ühtlast rütmi) mingi suvalise tähelepaneku. Sellesama, mille pärast ma selle siin lahti tegin.
Kirjutasin ära midagi selle kohta, et kritiseerija peaks ise osalema selles väljas, milles ta kritiseerijana tegutseb või muud säärast. Siis hakkas mul piinlik, sest isegi suvatähelepanekuna tundus see küündimatu. Astun siit peagi eemale ja ootan, et nina jälle sügelema hakkab. Sellistes küsimustes on sõrmed tõhusamad.

Keegi ütles: "Nüüd me ei näe enam kuu aega. Mis siis ikka! Püüa oma aega kasutada ratsionaalselt."
"Püüan oma aega kasutada ratsionaalselt. Ühtlasi lakooniliselt. Ja kui olukord lubab, aerodünaamiliselt. See tähendab, et peaksin kõrgetest kohtadest hüppama alla. Samas, see poleks minust väga ratsionaalne jällegi... Tead, ma vist proovin nüüd harrastada lakoonilisust."
Keegi ütles: "Parem oleks."

Kui minu poeg oleks merihobu ja ma küsiksin ta käest: "Poja, kuidas see juhtus? Kuidas sa võisid jääda rasedaks?", siis ma ei tohiks üllatuda, kui ta lööb rusikaga vastu lauda ja käratab tõrrepõhja-bassihäälega: "SEST MA OLEN MEES!"

... või noh, see rusikas vist oleks siiski veidi kahtlane.