Ma Sinult nüüd palun,
et kui tunned valu,
Oma vihas Sa'i vigastaks loomi... vaid kalu!
Kord tundsin üht lesta,
võis valesid vesta
ja olemasolu ei tohiks tal kesta.
Tal soomus on värvi,
mis ajab nii närvi,
et kitkuma sunnib peast viimaseid karvi.
Nüüd istun ja püüan.
Kas selleks, et müüa?
Oh ei! Seda raibet võin ainsana süüa.
On see mõni test?
Läen vihaseks, sest
on kuhugi kadund see kuradi lest.
Ma lesta ei leia,
ent äkitselt: HEIA!
Üks vähk! Nüüd delikatessi saab süüa!
Jah, löön vähi maha,
kuid elada tahab
ja selleks, et elada, pakub mull' raha.
Kuid oh tema häda!
Kui teadnuks vaid seda,
et vähivaluuta mu silmis on mäda.
Ent vähil uus proov:
"Kui oled sa loov,
võib täituda mõni su südamesoov.
Kui elu sult ostan,"
nii vähk mulle kostab,
"saad mõisa ja elad kui don Aragosta."
Kuid kes on see don?
"Tal pangas miljon..."
Las olla! Mul soov välja kujunend on.
Mul tuju heaks muudad,
kui seda ehk suudad,
et minu ees lapikuks kalaks end muudad!"
Jääb vakka ta möla
ja salabimm kõlab...
Näe - lest! Ja ma kiiruga võtangi mõla.
Üks hoop, teine veel.
Lest hingab kord veel.
Ma korra veel lajatan! Surnud? Ah, jee...
Hea lobsterilaip
on nüüd lestaraip,
ent sellest jäi suhu mul veidi halb maik.
Läeb pilk minul maha.
Sai soov veidi paha,
sest soovima pidanuks hoopiski raha.
On käes praegu masu,
ei lest too ju kasu...
Ai, pärgel, ei naine eal anna mul asu!
Eit algul ehk koob,
ent VUIH - ahjuroop!
"Miks tulin ma sulle, loll ihtüofoob!?"
Ah, mis enam teha...
Nüüd, kui lõppeb eha,
ma kalale lähen ja püüan vaid koha.
Monday, April 16, 2012
Endel ja Helin
Endel
Tahaks lihtsalt maalida üht inimest. Mitte niivõrd tema välimust, kuigi ilmselt ei olekski tekkinud sügavamat huvi, kui tal poleks sellist silmapaari. Pigem maalida tema olekut. Kirjeldada, kui hurmav võib tunduda üks uje… Ei, oot, siiski vaid ebalev samm. Üks pidevalt irooniline kulmukergitus, millest siiski puudub künismimaik. Maalida isikut, kes hoiab kaarte enda ligi, aga ei blufi.
Kuid raske oleks anda sellele mingitki tähendusküllasust, kui see maaling peaks jääma liikumatuks figuuriks. Tuleb siiski kirjeldada olukorda, milles teda nägin. Ja mis ta minu juurde tõi.
Ent ehk jäi meie tutvumise tegelik olukord liiga tühiseks hetkeks. Vahel ei piisa ka kõige täpsemast kokkuvõttest juhtunu kohta, et kirjeldada ehedalt, mis toimub. Seetõttu tunnistan, et laenan selle olukorra kirjeldamiseks teiste hetkede emotsiooni. Ei juhtunud see kõik samal päeval – laulu tajumine ja vanalinn ja klaverid ja lõpuks kohting –, kuid selles pole vaja näha ei liialdamist ega valetamist. Pigemini faktide nihutamist, et esile tuleks tegelikkus. Sest sündmuste tõde ei anna alati kätte tundmuste tõtt.
Eriti seetõttu, et ilmselt oligi kogu uudishimu tema vastu vaid viimane piisk karikasse, kuid kardan, et karikas ise jääks kõrvalvaataja meelest liiga väikseks. Tema ilmumine polnudki ju eimidagi muud kui viimane etapp ühest minu sees kuhjunud olukorrast. Samas, kas pole see sellistel puhkudel alati nii? Tähendab, igasuguste äkitselt tärkavate uudishimude puhul – et selle vaimustuse koorumine vajab teatavas sisemises kevadsoojuses haudumist.
Sest sügistallinnasi langevaid lehti vaadates olin oma teekonnal vanematekoju juba eemale jõudnud vanalinnast. Tahtsin neid üllatada, sest ega…
Ei, see pole nüüd ka päris õige. Lihtsalt öelda, et “eemale jõudnud vanalinnast”. Ei saa ju nii järsku sukelduda aja-, praegusel juhul õieti tundeperioodi pärast vanalinna. Ei saa ühtäkki jõuda vanalinnast Viru keskusesse… Sest üksnes vanalinnas olemise mainimine ei pane veel sealviibimist sõnadesse. Vanalinn oli seekord ju tõesti sügavale pugenud, hinge läinud. Seletamatul moel sai teda üle pika aja tõeliselt sisse hingata. Ja sai selle hinguse endaga Viru keskusesse kaasa tuua.
Vanalinna ei saa iga kord näha sellise pilguga. Väga harva tekib sellist kiindumust tema vastu. Vahel lihtsalt juhtub, et kui olla kuskilt eemal väga pikka aega, vallanduvad vahepeal kuhjunud nostalgia ja üllatumine ja igatsus kõik üheks värskeks kirglikuks olekuks; uuteks silmadeks, millega näha Tallinna. Sedapuhku hakkas see pihta juba rongist välja tulles – Balti jaama jõudes.
Paraku ei jõua selle meeleoluni enamasti ainult sisemiste elamuste kaudu. Olin selle piiril, aga mitte kaugemal. See oli nagu seista uksel, mis oli lukus, aga mille taga ootas printsess. Olles juba alistanud lohe – ükskõikse erapooletuse eneses –, võis juba tunda läbi ukse hiilgavat autasu – hinge täielikku vastuvõtlikkust maailma värelevamale tõelusele –, aga lukku ei õnnestunud avada oma jõuga.
Võtmeks sellele oli lihtsalt üks õige laul. Ei midagi enamat.
Saabunud kõige õigemal hetkel. Kui oleksin selle loo erekollaste nootidega kas või üheainsa nädala varem kokku puutunud, poleks need kuidagi saanud linna niimoodi virvendama panna. Ja samas ei saa seda laulu enam kunagi päris samamoodi nautida. Ja linna, ka linna saab hinnata tulevikuski, kuid mitte enam samasugusena, sellest laulust tulenevalt ebamaise ja hõbepilvisena. Mitte enam sellise igaveseks kättesaamatuks jääva igatsusena – kättesaamatuks, kuitahes palju ei võtaks ka maad luiskav tundmus, et äkki võib saavutada vanalinna iidse hingega mingitki kontakti. Sel päeval oli ta kui üks olude sunnil osavõtmatu isand, kes jälgib lihtrahva tasandi hingevõbelusi, kas siis armastuslikke või muudest impulssidest johtuvaid, aga ei võta sellest ise kuidagi osa.
Müstilises füüsikakeeles räägitakse kvantosakestest, mis muutuvat juba ainuüksi selle tagajärjel, et neid vaadeldakse. Nii oli ka vanalinnaga - see ei panustanud ise minu elamustesse, ainult vaatas sõnatult pealt. Ent ka niimoodi mõjutas ta kuidagi kogu elamust.
Laul lõppes, jättes endast maha vaikuse kõrvaklappidesse ja liigutatuse soontesse, kuid küllastus oli veel saamata. Kahju, et seda ei lahendaks lihtsalt selle laulu taaskuulamine. Aga poolik tunne jäi siiski rinda pakitsema ega hääbunud veel uuslinna jõudes. Tuli püüda sellest iga hinna eest kinni hoida, kui liikuda läbi häirivalt kriiskavast Viru keskusest.
Ja peagi oleks see tunne tahtnud kaugele eemale – põgeneda selle temale nii sobimatu kirevuse eest… ent klaverite nägemine pikendas tema eluiga. Ta virgus, aga kartlikult, jäädes siiski ujeda uudishimulikkusega kõhu seest välja piiluma. Kuid sellest kõigest, neist klaveritest alles hiljem.
Oli soov oma vanemaid tulekuga üllatada. Kuid ei tahtnud jätta seda päris öösse, seepärast tahtsin vanalinnast juba kiiresti edasi pääseda. Lisaks sellele ei tahtnud ma rikkuda oma muljet magavast Tallinnast. Õhtu saabudes Linn ju ärkab, raputab end olevikku, kuid vahel võiks saada ainult nautida praegust väsinud jäljendit minevikust, mõnusat vana asja täies hiilguses.
Midagi ilusat on ühes vanas asjas. Mõistusega on see alati teada, kuid vaid väga harva on see mõte ka niimoodi tajutav, et iga soon oleks selle mõttega nõus. Kui see teadmine on aga juba hinges ja veres, kui selle tajumine on saavutatud iga soonega... kuidas saakski seda poolrabedat hubasust endast niisama minema heita? Seepärast oli parem hoida praegust kuvandit vanalinnast ja lihtsalt edasi liikuda. Mitte lasta öösel virguvail munakividel tühistada pilti õndsalt uinunud vanalinnast.
Lootsin, et seda tunnet ei tühistaks ka kõndimine läbi uuema kesklinna. Sest mis sealt vastu vaatab? Soome turistid, kes imestavad veidi solvava üllatusega, et Tallinn polegi päris nii hull, ja ebameeldivad noored, kelle võõraid väärtusi on raske mõista ja kelle suhtes ei tohiks seisukohta võtta. Mingi lärm ja mingi üleslöödus, mingi äratehtus ja mingi sobimatus. Mingi värviteler, mida ei taha vaadata, kui hetkel meeldib mustvalge.
Sellest läbi astudes oled siiski sunnitud silmi ja südant lahti hoidma. Nägema seda kõike, mis ometi võiks jääda neile endile. See on nii vale, nii võõras. See on nii vastupidine sellele, mida tahaks sel hetkel endas säilitada.
Kuid tookord oli midagi teisiti. Viru keskuses olid suured tahvlid, millel olid pildid klavereist. Esimesel stendil oli kuulutus. Klaverinäitus?
Klaverifestival "Eesti klaver ja Euroopa". Tähistamaks 300. aastapäeva. Klaveri loomise 300. ja Ferenc Liszti 200., Estonia kontsertklaveri 60. aastapäev. Kõik ühtekokku piisavalt suured numbrid, et klaverite mustvalgetel klahvidel oli järsku koht Viru keskuse värvikülluses.
Jäin seda hämmingus lugema.
Kas teie teadsite, et Prokofjev on Tallinnas esinenud? Ja Svjatoslav Richter, vot teda oleks tahtnud kuulda. Prokofjevit samuti, aga sellest atonaalsusest ei saaks sotti ühekordse kuulamise järel, kuid Richter, see mees oli lihtsalt nii kuratlikult nobedate sõrmedega, et kui märkad end mõtlemas selliste asjade üle keset Viru keskust, on järelikult tegemist ühe iseäraliku päevaga.
Ja eelnev jalutamine läbi vanalinna sai uut tuld, hingerabedus tasapisi muundus, kuid mitte mingiks olevikuvärskuseks, nüüd-ja-praegu hakkajalikkuseks, vaid üllatumiseks. Ka üllatamissooviks, üllatavuseks. Tegelikult ka kargeks värskuseks, ka spontaansuseks, kuid kuskil meeleliste elamuste otsimise ja nostalgia seedimise vahepeal olevas alas.
Tagantjärele arvan, et see hõllandusest nõretav seikluslust ongi romantika. Romantika kui emotsioon.
Kui astuda edasi, sai näha, et sinna olid lausa klaverid toodud. Mitukümmend klaverit, needki eriliselt vanad. Viru keskuse suht suvalises aatriumis, millest läheb eskalaator üles või alla või on trepp keset seda ja on palju erinevaid poekesi oma uksed avanud seal sees, kuid keskel on kohvik, kust saab osta omale hirmkallist kohvilurri – keset sellist unustamist väärivat jauramiskeskust olid ühtäkki kümned klaverid. Mõned nii vanad, et püsisid klaveri ja klavessiini piiril. Ja igaühel neist kirjas keeld: ärge puutuge neid klavereid! Mitte aga tõrjuvalt tehnilise sõnastusega, et "Eksponaate ei tohi puutuda!" Samas polnud ka lihtsat kuri-koer-keeldu, et "Ära puutu!" Vaid oli kolmas variant, kummagi vahepeale jääv võimalus. Mõjudes kutsuva keeluna.
Kõnnid ja loed, kelle omad need olid. Loed, kes on annetanud. Kujutled neid minevikke, mis neil eputavatel klahvpillidel võis seljataga olla. Kellegi kodukootud geeniuse ainus abivahend tema ande väljendamisel – ja see, et too noor „geenius“ on ammu vanadusse surnud, samas kui klaver vajaks vist vaid tolmu pühkimist, annab ka sellele hinge. Mingi sõbraliku ja vanameheliku, kõiketeadvalt muheleva. Ja ometi, ometi muutis needsamad klaverid iginooreks. Või oleks õigem öelda igihaljaks...
Kõik need klaverid, milledel selline taust, selline teekond. Nende säilitamine on olnud kellelegi prioriteediks, nende säästmine ja päästmine mitte vaid isiklikuks auasjaks, vaid lausa perekondlikuks kohustuseks. Nende hoidmine olnud piisavalt paljudele sedavõrd auasi, et selle reegli järgimine pole enam vastuvaieldav.
Nende tegevusetuna seismine tundus äkitselt sobimatu.
Hing nakatus klaverite soojusest ja ma tahtsin nende häält kuulda. On ju mõistetav, et nad peavad paraku seisma vaikivate gigantidena pooljuhusliku mööbli pähe – arusaadav, et kesklinna lällavad esindajad ei peaks rikkuma nende aastakümneid kestnud puhkust muusikast. Ja see tolm ei oota, et seda pühiks turisti teadmatu enesekindlus ega koolilaste kihistav pätitunne. Siiski tekkis soov kuulda virgunud klaverit.
Oh, see soov sai peagi teoks.
Muuseumiklaverid asetsesid kahes poolringis, klahvidega väljapoole. Üks oli keskel, kaunis valge Estonia kontsertklaver, mis oli siiski väiksem kui oleks oodanud. Seisin ühe välise poolringi klaveri juures, lugedes poole mõttega üle ja üle seda, kes oli annetanud.
Ühel hetkel astusid keskmise valge kontsertklaveri poole kaks noormeest. Pigem ontlikud kui rullnokad, kuid siiski kavaldavate nägudega. Seisid hetke klaveri juures, vahtides valget lehte, mis oli jäetud selle peale. Lugesid läbi, vaatasid teineteisele otsa – ja üks otsustas, et teeb ära. Teine ei tahtnud sellest ilmselt midagi kuulda, aga oli liiga uudishimulik, et tegelikult vastu hakata.
Minu esialgsed edasised plaanid olnuks: minna trepist alla bussiterminali ja sealt koju. Kuid klaveri ette tulnud poisse nähes pidin korraks sinna jääda. Kui ettevõtlikum neist istus klaveri taha, otsisin ma ümberringi kellegi pilku, mis vastaks õhus rippuvale korrektsuse küsimusele – kas nii üldse võib?
Ja siis oligi viimaks hetk, mil ma leidsin tema silmad. Teise klaverite poolkaare taga. Ja olek polnud üldse mitte protesteeriv, vaid uudishimulikult äraootav. Jah, las mängib. See peabki tulema. Sel on vaja olla. Kõik on õige.
Sõrmed puutusid klahve ja – mängitud viis oli isegi üllatavalt hea. Popmuusika. Ei midagi kiiret, pigemini mõnusad akordid ja nende vahel kõlavad viisikäigud. Meloodial mingi merine sina juures, eeldatavasti oleks raadiost lastava versiooni sõnad umbes teemal "sa tead, et ma jään su kõrvale".
Ja mis puutus asja keelatusse, polnud sellegi suhtes probleemi. Keegi tegelikult ei jälginud. Oli vaid tema seal, teise klaveriviiru juures, kes seda lubas, ja mängija kaaslane, kes oma sõbra kõrval kaasa elas, teda kuidagigi ohjeldamata. Ilmselt olime kõik mingil määral kaasosalised, kes võtsime sellest teadlikult osa. Keegi teine aga ei kuulanud, ainult kuuldi suht juhuslikult. Polnudki oodanud turvamehi vihaga kokku jooksmas, aga täielik huvipuudus siiski natuke üllatas.
Nüüd tuli mõte selja pöörata ja minna viimaks vanematekoju. Hakkasingi juba pöörama… Kuid milleks?
Vanematele külla minna on õige, kuid mitte niimoodi, et süüdistad neid alateadlikult milleski, ehkki see tunne oleks vaevutajutav. Ei, kui oma vanematega viibida, siis ikkagi ilma süümepiinadeta. Klaverite kevadine kõla polnud veel virgutanud minu olemust rahulikku hardusesse.
Pöörasin end tagasi, näoga klaverit mängivate poiste poole.
Peagi noormehed lõpetasid, üks mängimise ja teine kaasaelamise. Tõusid püsti ja läksid ära. Ei midagi erilist, ainult üks argine vandalism. Läksid minust mööda ja trepist alla, ilmselt kiirustasid oma bussi poole või muud säärast. Jäime mina ja tema, tema veel suhteliselt unelevalt, sealjuures siiski osavõtlikult. Tundus vähemalt.
Kuidas öeldagi. Ühelt poolt oli kogu ta väline olek unelev. Sihitu. Vähemalt näis see olevat konkreetse sihita, ja samas oli mulle ilme, et tal oli sisemine siht teada. See tähendab, emotsionaalselt oli tal selge, kuhu ta näis tahtvat pääseda, ja selle nimel ei saanudki kuhugi joosta. Kuni muusika veel kestis.
Kuna muusika oli jäänud vait ja kuriteo kaasosalistest jäänud vaid meie kaks, eksis ta pilk minu peale. Tagantjärele meenub see, mis tollal poleks teadlikult saanud meenuda. Nimelt üks kuskilt leitud mõttejupp, et kui pilk ristub võõra pilguga, on see tavaliselt nii kohmakas hetk meeliülendav kogemus niipea, kui see võõras satub olema armas…
(Kõhus kõditamas teadmine, et ta märkab mind, näib tajuvat mu sealviibimist võõristuseta, kuigi on selgelt täisealise nooruse algetappides. Vaevu üle kahekümnene. Huvitav, mis ta nimi on?)
Ja kuskilt tuleb siiski piir. Kust üldse lõppeb kogemata teineteisele silma vaatamine ja kus algab meelega või meeleldi teise sealoleku teadvustamine? Pöörasin pilgu ära, et mitte end äkki rumalalt tunda, kuid seejuures tundsin veel enda peal tema silmi. Oli siiski mingi ühendus ja üks võimalus olnuks selle juurest põgeneda. Kuid võimalus oli ka viia see lõpuni, mingi selguseni.
Oli raamat, kus öeldi, et meist igaühel on olemas üks salainimene. Oletame, jõuad koju ja automaatvastajal on teade. Või näiteks, et mobiiltelefonile tuleb sõnum. Milles on öeldud: "Tere. Ma armastan sind. Jäta kõik ja tule koos minuga maailma lõppu." Võib-olla on ka täpsustatud selgituseks "Mina olen sealt-ja-teen-seda", mis osutab sellele, et ei teata tegelikult teineteise nimesid. Väliselt ollakse vaid vaevu teadvustatud teineteist, ent juhuviisakuste määr ei näitagi ühelegi teisele, kui suur osa sellest jäämäest on vee all.
Igaühel olevat selline salainimene, kellega läheksidki kaasa.
Kui huvitav on aga kindlalt teada, et oled kohtunud enda omaga. Kindlustunne selle suhtes on rumal, aga siiski, seal see neiu seisis – ja ma ei tahtnud nimetult hääbuda. Kui ma ei saagi temale selliseks salaisikuks, pean talle ometi meelde jääma.
Kuidas oleks ise mängida toda keskmist klaverit? Äkitselt ei tundunud see sobimatuna, oli vaid... See polnudki pätiulakus, vaid teadlik üle piiri astumine, mille juures kõik oleks mulle äratundvalt, heakskiitvalt noogutanud. Riivatu temp, mida kõik oleks minule andestanud. Tegin sammu sinnapoole.
Minusse jäi ikkagi tobe tunne, sest klaveri peal oli kirjas: "Näituse klavereid ei tohi puutuda, välja arvatud Estonia valge kontsertklaver. Palume siiski pidada lugu muusikast ja siinviibijate kõrvadest." Hoolimata sellest, et kavandatud huligaansus oli igati lubatud, ei hakanud ma midagi tegema. Või õieti just nimelt seepärast. Sest ega ma oskagi tegelikult mängida. Kuid selle lehe sõnastus oli huvitav. Eriti selle teatud mängulisus, mida poleks oodanud ühe klaverinäituse väärikuse puhul. Seepärast võtsin vihiku välja ja hakkasin üles kirjutama, et teistega hiljem naerda. Juhul, kui see hiljem ei tundu olevat vaimukas ainult seetõttu, et hetk on selline.
Kirjutasin viimaseid sõnu, kui üks mahedahäälne "Mida sa kirjutad?" sundis mind peatuma. Pead pöörama ja nägema teda. Sel hetkel vaatamas teadet, mitte mind.
Välja lõi mingi fatalism. Nüüd on end juba lolliks tehtud, ütles miski, ja järelikult ei pea enam muretsema selle pärast, milline mulje sellele tüdrukule jääb. "Kirjutan selle sõnumi üles." Rahulikult ja iseenesestmõistetavalt. Loodan, vähemalt, et rahuliku ja iseenesestmõistetava olekuga.
"Miks?" Küsiv pilk, aga naeratust polnud.
"Einoh, mulle... lihtsalt meeldib, kui tobe see tundub." Sõnad olid lõpuks vihikusse kirjutatud ja vaatasin talle otsa.
Olles seejuures vägagi teadlik sellest, et tema siiski lähenes minule. Tema algatas selle suhtlemise, vähemalt tegi juba olemasoleva kontakti täiesti vastuvaidlematuks faktiks. Ta naeratas kommentaari peale lehel oleva keelu tobeduse kohta – ja oh, kuidas naeratas! Naeratus, mis mõjub selle saajale kõhuga tajutava saavutusena. Väikse võiduna päevas, mille üle võib uhke olla. "Noh,” ütles ta, “siis küll."
See lõplikustas juba kanda kinnitanud otsuse.
Ma ei hakka ikkagi vanematekoju kiirustama. Mõnes hetkes tuleb lihtsalt lõpuni viibida. Enese välja vabandamiseks pole siinkohal isegi tarvidust, polnud ju antud mingeid lubadusi minu vanematele. Kuid teadsin, et kui olnukski mõnda kokkulepet, oleks ma selle sealkohal rikkunud. Ma lihtsalt pidin leidma vastuse ühele väga niidi otsas rippuvale küsimusele. Vaid vaevu tunnetatavale, sealjuures siiski vastuvaidlematult olemasolevale. "Hei, lähme kinno."
"Mis?"
See tuli talle üllatusena. Väljaütlemise hetkel minulegi.
Helin
See tuleb mulle üllatusena. Ja natuke näib, et tallegi.
On lause ära öelnud ja hoiab silmsidet, aga vägisi. Kas ta teeb nalja? Näpib seal edevalt oma salli ja...
Kuid see pole vist mõeldud naljana. Oleks siis tõesti mõtet temaga kaasa minna? Eriti kui ülehomme on selle kirjandi tähtaeg ja...
"Tegelikult jah, miks ka mitte," vastan ikkagi asja kaalumata. Sest kui ma peaks järele mõtlema, jätaks ma ilmselt minemata.
Läheme kinno. Plazasse. Teekond möödub vaikides. Silmanurgast piidlen teda vargsi. Selge on, et ta liigutab end vähe, ilmselt ei tegelegi spordiga. Ta on ju paras nohik. Ta ei seisa enda eest, kogu ta liikumine on vabandav ja hoiduv. Ta meenutab mingit närilist.
“Ee,” ütlen.
Ta vaatab minu poole, nagu oma mingist mullist ärkvele raputatud. Jah, täielik näriliseilme.
“Tähendab, ei midagi.”
Tema silmis on kohmetu hämming, aga ta näib veel olevat liiga heas tujus.
On jah veidi jobudik.
Tavaliselt see häiriks mind ja see kõik oleks pinnuks silmas ja ma mõtleks, miks see inimene midagi enesega ette ei võta. Kuid ta siiski mingis mõttes huvitab mind. Mitte seepärast, et ta on minust vanem. Üldse ei teki tunnet, et ma peaksin end talle tõestama.
Lihtsalt uudishimu. Ilmselt selle uudishimu pärast kõnnimegi siin vakka jäädes. Vahel on vaikus piinlik, kuid seekord ei ole mingit awkward silence'it. On vaid... Ei midagi. Vaikus lihtsalt. Nagu meditatsioon või midagi. Ei tahaks praegu midagi suvalist öelda.
Piletijärjekorda pole. "Mida vaadata?" küsib ta.
"Ükskõik!“ vastan. „Ma pole veel midagi näinud siit. Ma käin üldse vähe kinos."
Ta noogutab, nägu korraks särama lüües (võib-olla meelitatusest), ja ostab 2 piletit millelegi, mis peaks algama umbes veerand tunni pärast. "Kas ka popkorni?" küsib müüja. Mees vaatab minu poole.
Me ikka tõesti ei tunne teineteist – milline inimene üldse sööb kinos popkorni? Paljud mu lemmikinimesed ütlevad, et see lihtsalt haiseb üle saali. Seepärast hakkan juba poolautomaatselt ütlema "ei", kuid taipan, et mulle endale tegelt maitseb ju.
"Ei ole vaja," ütlen. Ei taha nii . Temagi jätab näksid võtmata ja läksime pinkide juurde. Istun. Ta jääb minu juurde seisma.
Veerand tundi filmini…
Ta on veel meeldivas tujus, aga esimene küsimus on ikkagi kuidagi kohmakas. Kiirustatud. "Ee, mida sa õpid üldse?"
"Midagi. Ma olen keskkoolis."
Ta noogutab, millegipärast naeratades nende sõnade peale. Kohe jätkab: "Siis oled sa järelikult 18 aastat vana?"
"Jah. Ei, oota..." Samal ajal ütleb: "Tähendab, sul ei ole vaja vas...", kuid jätkan: "Ei, tegelt olen 19. Oktoobris sain." Ütlen naeratades: "19. oktoobril saingi 19."
"Aa. Olgu."
See pole naljakas, et 19. oktoobril ja 19-aastaseks. Halb nali ei aita ju jääd murda. Mõtlen, et äkki räägiks hoopis filmide kohta. Kas ma üldse oskan sellele mehele öelda midagi, mida ta juba ei teaks. Kas see mees on üldse filmiinimene – äkki need üleüldse ei huvita teda?
Ma tean midagi selle lavastajast, aga mitte nii palju kui näiteks mu klassiõde Heilika. Ta võiks filmiteemadel lõpmatuseni rääkida. Mees ei paistnud aga teadlikult kuulavat. Ilmselt ei tahtnud otseselt sellist vestlust pidada. "Oota," ütles ta.
Sain pidama.
Ta jäi mulle otsa vaatama ja küsis ohkega: “Kuhu jäi klaver sinus?”
Mida ta ajab? “Mis klaver?”
“Ma mõtlen, kus on see tüdruk, kes seisis klaverite juures? Kes seisis ja imetles neid, hingates sisse nende vanust, ahmides nende ajaloo jõudu endasse… Seal.” Osutas pöidlaga selja taha, ehkki see, kust tulime, jäi hoopis teise suunda.
Kehitasin õlgu.
Ta jääb mulle hetkeks otsa vaatama, aga ei ütle midagi. Küll aga naeratab. Ütleb endale tähenduslikult: „Müstika!“
Kümne minuti pärast läheme saali. Minu kõrval on üks tüdruk oma poiss-sõbraga, kes olid meie liginemiseni päris jutukad. Siis jäid äkki üsna vaikseks. Eriti tüdruk, kes vaatas vaheldumisi mind ja mu kaaslast, kuni me sinnapoole kõndisime. Kuni istume nende kõrvale. Siis ta tõmbab pilgu eemale ega vaata enam. Mees märkab seda reaktsiooni, aga... Aga ei ütle midagi. Näib tundvat end mugavalt niivõrd rõhutatud moel, et mu kõht väändub põgenemissoovist.
Istume ja vaatame filmitreilerid ära, seejärel algab film.
Kurat. Mingi boheemlaste targutamine. Need elemendid, mis pidanuks hullult hinge minema, ei mõjunud mitte kuidagi. Või äkki segab minul seda filmi vaatamast ülehomne kirjand. Kurat küll, ma tahtsin seda täna kirjutada ju, aga ei… Loomulikult pidin kinno tulema. Nüüd pean homme tegema.
Tahan teada, mida tema filmist arvab. Loodan, et ta ka ei salli. Siis võime mõlemad mõnuga kiruda. Muidu on perses. Ma ei saa ju öelda, et mulle ei meeldi see film, kui see talle mõjub. See mees on ju nii kuradi… ma ei teagi, habras vist. Teda on liiga kerge rööpast välja lüüa.
Kui filmi peategelane tegutseb idiootlikult, aga mingis mõttes naljakalt – mis pidi osutama sellele, kuivõrd out of sync oli ta maailma suhtes või midagi –, turtsatab tüdruk mu kõrval naerda. Tüüp vaatab korraks minu poole. Ilmselt arvab, et mina naersin.
Ja temagi itsitab natuke. Toetades lõuaotsa vaevu-vaevu oma sõrmedele ja irvitab kinolina poole. Ilmselt talle siiski meeldib see film. Või vähemalt teeb nägu, et meeldib.
See on nagu mõni natuke lollakas möödarääkimine. Mis poleks muidu hädaks, aga nüüd arvab, et ma olen mingi suvaline või midagi, kelle peal toimivadki sellise filmi odavad võtted.
Ah, see on kõik kuidagi nii mõttetu! Isegi seal Viru keskuses klaverite juures, jumal küll… Ma ootasin, et tuleb midagi päris ehedat ja käegakatsutavat.
Kui need kaks poissi läksid klaveri juurde, tuli sealt Mahavoki "Meridiaanide" viisijuppi natuke. Raadios jumala tihti kõlav asi, ilmselt oli kutt selle mingi ürituse jaoks selgeks õppinud. Seejärel natuke Owl City "Fireflies'i", proovides algul veidi eelmängu ja naerdes kahepeale ebaõnnestumise üle. Seejärel salmiosa, aga sama edutult. Lõpuks loobus ja oskas tegelikult ainult refrääni normaalselt mängida. Mida tegi paar korda, enne kui nad ära läksid. Mõttetu.
See polnud mitte muusika taasloomine, vaid lihtsalt vana viisi esitamine. Nagu mõnel suvalisel peol, kus majas on klaver olemas. Mingi mõttetu lollitamine.
Poisid läksid ära, aga mees vaatas mulle otsa. Otsustas minna klaveri juurde. Ta seisis nii tõsise, nii hingestatud näoga nende teiste klaverite juures, et muutusin korraks ebausklikuks. Mõtlesin, et teebki ära. Kurat, ma nii oleks tahtnud, et ta oleks läinud ja näidanud, milleks klaver tegelikult võimeline on.
Kui ta siis tegi hoopis pakkumise minna kinno, siis võtsin selle vastu. Nähes selles ometi vabandust. Olin ikka veel ebausklik, arvasin et ta tundis süümepiinu, et ta jättis klaveri… Et ta ei pigistanud klaverist… Ah, ma ei teagi. Las olla.
Tuleme saalist välja. Trepist alla minnes ei hoia me teineteisele ligi, nagu hoiaks lähedased. Õue jõudes vaatame teineteisele otsa. Nüüd ongi aeg laiali minna, saan lõpuks koju minna ja natukenegi tegeleda kirjandiga.
"Noh, ega siis midagi..." ütlen.
"Ma tahaks midagi teada," ütleb ta. "Kas sulle... tegelt meeldis see film?"
Tegelt pole ju vahet. Aga ma ei taha võtta temalt selle hetke ägeduse. Parem oleks jätta talle mälestus, et ta on midagi mõnusat ja spontaanset pakkunud meile mõlemale.
"Jaa, ikka meeldis. Selline..." Kuidas kiidetakse selliseid filme? "Hea kunstiline film."
Ta vaatab minu poole ja kulm on kuidagi kõhklevalt kortsus. "Iii-jaa..." Kogub end. „Nojah. Olgu.“ Ta pöörab pilgu ära. „Olgu. Mulle ei meeldinud, aga äkki vaatasin seda kuidagi valesti. Valede silmadega.“
Ma ei tea. Tema suhtumine on kuidagi peaaegu armulik või andestav või midagi siukest. Aga ikkagi mitte päris õige. „Okei,“ ütlen. „Tšau siis…“
Kuid miski selle juures raputab teda. „Ei, oota!“ ütles. Ja ta hakkab äkki kiiresti rääkima.
„Ah, pole vahet. Tähendab, mulle see film ei meeldinud mitte üldse. Mitte üldse ei meeldinud. Tahtsin, et see meeldiks mulle, aga ei saa ju kuidagi sundida filmi meeldima.“ Ta naerab korraks. „Naljakas iseenesest. On filme, mis üldse ei peaks meeldima, aga mis lihtsalt poevad vägisi naha alla. Natuke kahju, kui juhtub vastupidi. Aga tahtsin öelda, et…“
Jumal küll, kui palju võib üks inimene rääkida? Ta on hullult ähmi täis, on plahvatamas. Nagu prooviks suruda kogu seda juttu läbi pudelikaela. Mingi vastik ärevus, mis muutub nakkavaks ja mis teeb kuulamise ebameeldivaks.
„Niipea kui ma sind nägin, arvasin, et...“ jätkab ta, „Noh, see on kõik lollus, eks ole, aga ikkagi. Sind nähes olin kindel, et sa oled kuidagi teistmoodi. Või eriline. Mulle ilmselt. Mingil moel. Või ei, mitte niimoodi. Pigem et sa oled mingil moel kõigist teistest erinev mingil ainult minule nähtaval moel. Või et mina eriline sinu jaoks mingil ainult sinule arusaadaval moel. Kui oleks nii, siis sa praegu kuulaksid ja noogutaksid. Noogutaksid praegu ja oleksid mingis mõttes täielikult nõus minuga.”
Ja nii edasi ja nii edasi.
Enne ei tundunud ta üldse nii imelik. Varsti jõuab ta kogu selle lobaga siiski ühele poole.
„Samas… Vahel on ühele laulule vaja kõige oivalisemat esmakuulmise hetke või nädalat, et see võiks täielikult mõjule pääseda. Aga vahel mitte. Vahel ta lihtsalt ilmub, kunagi hiljem ja mingis palju õigemas olukorras. Ja võidabki just nimelt sellega, et mingi ähmane tutvumine on tehtud. Vahel ongi just kehva algust vaja, et kogemus võimenduks millekski ootamatuks. Millekski täielikuks ja heaks.“
Sellega ta lõpetab. Nagu oleks midagi otsustavat öelnud. Ja naeratab rahulolevalt. Nojah, muidugi – terve romaan ette lobisetud, nüüd on muidugi hea vaikida ja vahtida. Jumala eest, loodan, et ta ei eelda minult nüüd samasugust tiraadi!
„Ee,“ vastan. „Ma ei oska selle peale midagi öelda.“ Püüan naeratada.
Õnneks ta naeratab vastu ja raputab niisama pead. „Tähendab, mõni teine inimene arvaks vist praegu, et ma olen veidi imelik või midagi. Aga sina mitte. Sa saad aru.“
Ei tea, millest ma aru saan. Noogutan ja hakkan minema.
Ta küsib veel: „Mis su nimi on?“
Ütlen talle mingi nime. Kindluse mõttes mitte omaenda nime. See hakkab talle hirmsasti meeldima. Nägu läheb laialt naerule. Noogutab ja tänab, pöördub mu poole nimepidi. Ta ütleb, et see on väga sobiv, kuidagi ääretult sobiv nimi. Siis tänab kinoskäigu eest.
Tahan juba ära minna. Tunnen, et oleks ikkagi viisakas öelda: „Aitäh sulle.“
Ta noogutab jälle. Selline inimene, kes oma halvematel hetkedel on saamatu, aga kelle heameel kah ei nakka tema ümber olijaid. Tänulik nagu mõni ori. Noogutab ja surub kätt kümnendat korda.
Nüüd läheb ikkagi minema. Aga eemal olles hüüab veel: „Sul on väga hea nimi! Väga hea! Järgmise korrani!“ Siis pöörab ümber ja kaob minu jaoks. Nagu mõni viirastus. Ma tema nime ei küsinudki. Kuid tal vist polnudki vaja seda jagada. Ja minul ammugi mitte teada saada.
Tahaks lihtsalt maalida üht inimest. Mitte niivõrd tema välimust, kuigi ilmselt ei olekski tekkinud sügavamat huvi, kui tal poleks sellist silmapaari. Pigem maalida tema olekut. Kirjeldada, kui hurmav võib tunduda üks uje… Ei, oot, siiski vaid ebalev samm. Üks pidevalt irooniline kulmukergitus, millest siiski puudub künismimaik. Maalida isikut, kes hoiab kaarte enda ligi, aga ei blufi.
Kuid raske oleks anda sellele mingitki tähendusküllasust, kui see maaling peaks jääma liikumatuks figuuriks. Tuleb siiski kirjeldada olukorda, milles teda nägin. Ja mis ta minu juurde tõi.
Ent ehk jäi meie tutvumise tegelik olukord liiga tühiseks hetkeks. Vahel ei piisa ka kõige täpsemast kokkuvõttest juhtunu kohta, et kirjeldada ehedalt, mis toimub. Seetõttu tunnistan, et laenan selle olukorra kirjeldamiseks teiste hetkede emotsiooni. Ei juhtunud see kõik samal päeval – laulu tajumine ja vanalinn ja klaverid ja lõpuks kohting –, kuid selles pole vaja näha ei liialdamist ega valetamist. Pigemini faktide nihutamist, et esile tuleks tegelikkus. Sest sündmuste tõde ei anna alati kätte tundmuste tõtt.
Eriti seetõttu, et ilmselt oligi kogu uudishimu tema vastu vaid viimane piisk karikasse, kuid kardan, et karikas ise jääks kõrvalvaataja meelest liiga väikseks. Tema ilmumine polnudki ju eimidagi muud kui viimane etapp ühest minu sees kuhjunud olukorrast. Samas, kas pole see sellistel puhkudel alati nii? Tähendab, igasuguste äkitselt tärkavate uudishimude puhul – et selle vaimustuse koorumine vajab teatavas sisemises kevadsoojuses haudumist.
Sest sügistallinnasi langevaid lehti vaadates olin oma teekonnal vanematekoju juba eemale jõudnud vanalinnast. Tahtsin neid üllatada, sest ega…
Ei, see pole nüüd ka päris õige. Lihtsalt öelda, et “eemale jõudnud vanalinnast”. Ei saa ju nii järsku sukelduda aja-, praegusel juhul õieti tundeperioodi pärast vanalinna. Ei saa ühtäkki jõuda vanalinnast Viru keskusesse… Sest üksnes vanalinnas olemise mainimine ei pane veel sealviibimist sõnadesse. Vanalinn oli seekord ju tõesti sügavale pugenud, hinge läinud. Seletamatul moel sai teda üle pika aja tõeliselt sisse hingata. Ja sai selle hinguse endaga Viru keskusesse kaasa tuua.
Vanalinna ei saa iga kord näha sellise pilguga. Väga harva tekib sellist kiindumust tema vastu. Vahel lihtsalt juhtub, et kui olla kuskilt eemal väga pikka aega, vallanduvad vahepeal kuhjunud nostalgia ja üllatumine ja igatsus kõik üheks värskeks kirglikuks olekuks; uuteks silmadeks, millega näha Tallinna. Sedapuhku hakkas see pihta juba rongist välja tulles – Balti jaama jõudes.
Paraku ei jõua selle meeleoluni enamasti ainult sisemiste elamuste kaudu. Olin selle piiril, aga mitte kaugemal. See oli nagu seista uksel, mis oli lukus, aga mille taga ootas printsess. Olles juba alistanud lohe – ükskõikse erapooletuse eneses –, võis juba tunda läbi ukse hiilgavat autasu – hinge täielikku vastuvõtlikkust maailma värelevamale tõelusele –, aga lukku ei õnnestunud avada oma jõuga.
Võtmeks sellele oli lihtsalt üks õige laul. Ei midagi enamat.
Saabunud kõige õigemal hetkel. Kui oleksin selle loo erekollaste nootidega kas või üheainsa nädala varem kokku puutunud, poleks need kuidagi saanud linna niimoodi virvendama panna. Ja samas ei saa seda laulu enam kunagi päris samamoodi nautida. Ja linna, ka linna saab hinnata tulevikuski, kuid mitte enam samasugusena, sellest laulust tulenevalt ebamaise ja hõbepilvisena. Mitte enam sellise igaveseks kättesaamatuks jääva igatsusena – kättesaamatuks, kuitahes palju ei võtaks ka maad luiskav tundmus, et äkki võib saavutada vanalinna iidse hingega mingitki kontakti. Sel päeval oli ta kui üks olude sunnil osavõtmatu isand, kes jälgib lihtrahva tasandi hingevõbelusi, kas siis armastuslikke või muudest impulssidest johtuvaid, aga ei võta sellest ise kuidagi osa.
Müstilises füüsikakeeles räägitakse kvantosakestest, mis muutuvat juba ainuüksi selle tagajärjel, et neid vaadeldakse. Nii oli ka vanalinnaga - see ei panustanud ise minu elamustesse, ainult vaatas sõnatult pealt. Ent ka niimoodi mõjutas ta kuidagi kogu elamust.
Laul lõppes, jättes endast maha vaikuse kõrvaklappidesse ja liigutatuse soontesse, kuid küllastus oli veel saamata. Kahju, et seda ei lahendaks lihtsalt selle laulu taaskuulamine. Aga poolik tunne jäi siiski rinda pakitsema ega hääbunud veel uuslinna jõudes. Tuli püüda sellest iga hinna eest kinni hoida, kui liikuda läbi häirivalt kriiskavast Viru keskusest.
Ja peagi oleks see tunne tahtnud kaugele eemale – põgeneda selle temale nii sobimatu kirevuse eest… ent klaverite nägemine pikendas tema eluiga. Ta virgus, aga kartlikult, jäädes siiski ujeda uudishimulikkusega kõhu seest välja piiluma. Kuid sellest kõigest, neist klaveritest alles hiljem.
Oli soov oma vanemaid tulekuga üllatada. Kuid ei tahtnud jätta seda päris öösse, seepärast tahtsin vanalinnast juba kiiresti edasi pääseda. Lisaks sellele ei tahtnud ma rikkuda oma muljet magavast Tallinnast. Õhtu saabudes Linn ju ärkab, raputab end olevikku, kuid vahel võiks saada ainult nautida praegust väsinud jäljendit minevikust, mõnusat vana asja täies hiilguses.
Midagi ilusat on ühes vanas asjas. Mõistusega on see alati teada, kuid vaid väga harva on see mõte ka niimoodi tajutav, et iga soon oleks selle mõttega nõus. Kui see teadmine on aga juba hinges ja veres, kui selle tajumine on saavutatud iga soonega... kuidas saakski seda poolrabedat hubasust endast niisama minema heita? Seepärast oli parem hoida praegust kuvandit vanalinnast ja lihtsalt edasi liikuda. Mitte lasta öösel virguvail munakividel tühistada pilti õndsalt uinunud vanalinnast.
Lootsin, et seda tunnet ei tühistaks ka kõndimine läbi uuema kesklinna. Sest mis sealt vastu vaatab? Soome turistid, kes imestavad veidi solvava üllatusega, et Tallinn polegi päris nii hull, ja ebameeldivad noored, kelle võõraid väärtusi on raske mõista ja kelle suhtes ei tohiks seisukohta võtta. Mingi lärm ja mingi üleslöödus, mingi äratehtus ja mingi sobimatus. Mingi värviteler, mida ei taha vaadata, kui hetkel meeldib mustvalge.
Sellest läbi astudes oled siiski sunnitud silmi ja südant lahti hoidma. Nägema seda kõike, mis ometi võiks jääda neile endile. See on nii vale, nii võõras. See on nii vastupidine sellele, mida tahaks sel hetkel endas säilitada.
Kuid tookord oli midagi teisiti. Viru keskuses olid suured tahvlid, millel olid pildid klavereist. Esimesel stendil oli kuulutus. Klaverinäitus?
Klaverifestival "Eesti klaver ja Euroopa". Tähistamaks 300. aastapäeva. Klaveri loomise 300. ja Ferenc Liszti 200., Estonia kontsertklaveri 60. aastapäev. Kõik ühtekokku piisavalt suured numbrid, et klaverite mustvalgetel klahvidel oli järsku koht Viru keskuse värvikülluses.
Jäin seda hämmingus lugema.
Kas teie teadsite, et Prokofjev on Tallinnas esinenud? Ja Svjatoslav Richter, vot teda oleks tahtnud kuulda. Prokofjevit samuti, aga sellest atonaalsusest ei saaks sotti ühekordse kuulamise järel, kuid Richter, see mees oli lihtsalt nii kuratlikult nobedate sõrmedega, et kui märkad end mõtlemas selliste asjade üle keset Viru keskust, on järelikult tegemist ühe iseäraliku päevaga.
Ja eelnev jalutamine läbi vanalinna sai uut tuld, hingerabedus tasapisi muundus, kuid mitte mingiks olevikuvärskuseks, nüüd-ja-praegu hakkajalikkuseks, vaid üllatumiseks. Ka üllatamissooviks, üllatavuseks. Tegelikult ka kargeks värskuseks, ka spontaansuseks, kuid kuskil meeleliste elamuste otsimise ja nostalgia seedimise vahepeal olevas alas.
Tagantjärele arvan, et see hõllandusest nõretav seikluslust ongi romantika. Romantika kui emotsioon.
Kui astuda edasi, sai näha, et sinna olid lausa klaverid toodud. Mitukümmend klaverit, needki eriliselt vanad. Viru keskuse suht suvalises aatriumis, millest läheb eskalaator üles või alla või on trepp keset seda ja on palju erinevaid poekesi oma uksed avanud seal sees, kuid keskel on kohvik, kust saab osta omale hirmkallist kohvilurri – keset sellist unustamist väärivat jauramiskeskust olid ühtäkki kümned klaverid. Mõned nii vanad, et püsisid klaveri ja klavessiini piiril. Ja igaühel neist kirjas keeld: ärge puutuge neid klavereid! Mitte aga tõrjuvalt tehnilise sõnastusega, et "Eksponaate ei tohi puutuda!" Samas polnud ka lihtsat kuri-koer-keeldu, et "Ära puutu!" Vaid oli kolmas variant, kummagi vahepeale jääv võimalus. Mõjudes kutsuva keeluna.
Kõnnid ja loed, kelle omad need olid. Loed, kes on annetanud. Kujutled neid minevikke, mis neil eputavatel klahvpillidel võis seljataga olla. Kellegi kodukootud geeniuse ainus abivahend tema ande väljendamisel – ja see, et too noor „geenius“ on ammu vanadusse surnud, samas kui klaver vajaks vist vaid tolmu pühkimist, annab ka sellele hinge. Mingi sõbraliku ja vanameheliku, kõiketeadvalt muheleva. Ja ometi, ometi muutis needsamad klaverid iginooreks. Või oleks õigem öelda igihaljaks...
Kõik need klaverid, milledel selline taust, selline teekond. Nende säilitamine on olnud kellelegi prioriteediks, nende säästmine ja päästmine mitte vaid isiklikuks auasjaks, vaid lausa perekondlikuks kohustuseks. Nende hoidmine olnud piisavalt paljudele sedavõrd auasi, et selle reegli järgimine pole enam vastuvaieldav.
Nende tegevusetuna seismine tundus äkitselt sobimatu.
Hing nakatus klaverite soojusest ja ma tahtsin nende häält kuulda. On ju mõistetav, et nad peavad paraku seisma vaikivate gigantidena pooljuhusliku mööbli pähe – arusaadav, et kesklinna lällavad esindajad ei peaks rikkuma nende aastakümneid kestnud puhkust muusikast. Ja see tolm ei oota, et seda pühiks turisti teadmatu enesekindlus ega koolilaste kihistav pätitunne. Siiski tekkis soov kuulda virgunud klaverit.
Oh, see soov sai peagi teoks.
Muuseumiklaverid asetsesid kahes poolringis, klahvidega väljapoole. Üks oli keskel, kaunis valge Estonia kontsertklaver, mis oli siiski väiksem kui oleks oodanud. Seisin ühe välise poolringi klaveri juures, lugedes poole mõttega üle ja üle seda, kes oli annetanud.
Ühel hetkel astusid keskmise valge kontsertklaveri poole kaks noormeest. Pigem ontlikud kui rullnokad, kuid siiski kavaldavate nägudega. Seisid hetke klaveri juures, vahtides valget lehte, mis oli jäetud selle peale. Lugesid läbi, vaatasid teineteisele otsa – ja üks otsustas, et teeb ära. Teine ei tahtnud sellest ilmselt midagi kuulda, aga oli liiga uudishimulik, et tegelikult vastu hakata.
Minu esialgsed edasised plaanid olnuks: minna trepist alla bussiterminali ja sealt koju. Kuid klaveri ette tulnud poisse nähes pidin korraks sinna jääda. Kui ettevõtlikum neist istus klaveri taha, otsisin ma ümberringi kellegi pilku, mis vastaks õhus rippuvale korrektsuse küsimusele – kas nii üldse võib?
Ja siis oligi viimaks hetk, mil ma leidsin tema silmad. Teise klaverite poolkaare taga. Ja olek polnud üldse mitte protesteeriv, vaid uudishimulikult äraootav. Jah, las mängib. See peabki tulema. Sel on vaja olla. Kõik on õige.
Sõrmed puutusid klahve ja – mängitud viis oli isegi üllatavalt hea. Popmuusika. Ei midagi kiiret, pigemini mõnusad akordid ja nende vahel kõlavad viisikäigud. Meloodial mingi merine sina juures, eeldatavasti oleks raadiost lastava versiooni sõnad umbes teemal "sa tead, et ma jään su kõrvale".
Ja mis puutus asja keelatusse, polnud sellegi suhtes probleemi. Keegi tegelikult ei jälginud. Oli vaid tema seal, teise klaveriviiru juures, kes seda lubas, ja mängija kaaslane, kes oma sõbra kõrval kaasa elas, teda kuidagigi ohjeldamata. Ilmselt olime kõik mingil määral kaasosalised, kes võtsime sellest teadlikult osa. Keegi teine aga ei kuulanud, ainult kuuldi suht juhuslikult. Polnudki oodanud turvamehi vihaga kokku jooksmas, aga täielik huvipuudus siiski natuke üllatas.
Nüüd tuli mõte selja pöörata ja minna viimaks vanematekoju. Hakkasingi juba pöörama… Kuid milleks?
Vanematele külla minna on õige, kuid mitte niimoodi, et süüdistad neid alateadlikult milleski, ehkki see tunne oleks vaevutajutav. Ei, kui oma vanematega viibida, siis ikkagi ilma süümepiinadeta. Klaverite kevadine kõla polnud veel virgutanud minu olemust rahulikku hardusesse.
Pöörasin end tagasi, näoga klaverit mängivate poiste poole.
Peagi noormehed lõpetasid, üks mängimise ja teine kaasaelamise. Tõusid püsti ja läksid ära. Ei midagi erilist, ainult üks argine vandalism. Läksid minust mööda ja trepist alla, ilmselt kiirustasid oma bussi poole või muud säärast. Jäime mina ja tema, tema veel suhteliselt unelevalt, sealjuures siiski osavõtlikult. Tundus vähemalt.
Kuidas öeldagi. Ühelt poolt oli kogu ta väline olek unelev. Sihitu. Vähemalt näis see olevat konkreetse sihita, ja samas oli mulle ilme, et tal oli sisemine siht teada. See tähendab, emotsionaalselt oli tal selge, kuhu ta näis tahtvat pääseda, ja selle nimel ei saanudki kuhugi joosta. Kuni muusika veel kestis.
Kuna muusika oli jäänud vait ja kuriteo kaasosalistest jäänud vaid meie kaks, eksis ta pilk minu peale. Tagantjärele meenub see, mis tollal poleks teadlikult saanud meenuda. Nimelt üks kuskilt leitud mõttejupp, et kui pilk ristub võõra pilguga, on see tavaliselt nii kohmakas hetk meeliülendav kogemus niipea, kui see võõras satub olema armas…
(Kõhus kõditamas teadmine, et ta märkab mind, näib tajuvat mu sealviibimist võõristuseta, kuigi on selgelt täisealise nooruse algetappides. Vaevu üle kahekümnene. Huvitav, mis ta nimi on?)
Ja kuskilt tuleb siiski piir. Kust üldse lõppeb kogemata teineteisele silma vaatamine ja kus algab meelega või meeleldi teise sealoleku teadvustamine? Pöörasin pilgu ära, et mitte end äkki rumalalt tunda, kuid seejuures tundsin veel enda peal tema silmi. Oli siiski mingi ühendus ja üks võimalus olnuks selle juurest põgeneda. Kuid võimalus oli ka viia see lõpuni, mingi selguseni.
Oli raamat, kus öeldi, et meist igaühel on olemas üks salainimene. Oletame, jõuad koju ja automaatvastajal on teade. Või näiteks, et mobiiltelefonile tuleb sõnum. Milles on öeldud: "Tere. Ma armastan sind. Jäta kõik ja tule koos minuga maailma lõppu." Võib-olla on ka täpsustatud selgituseks "Mina olen sealt-ja-teen-seda", mis osutab sellele, et ei teata tegelikult teineteise nimesid. Väliselt ollakse vaid vaevu teadvustatud teineteist, ent juhuviisakuste määr ei näitagi ühelegi teisele, kui suur osa sellest jäämäest on vee all.
Igaühel olevat selline salainimene, kellega läheksidki kaasa.
Kui huvitav on aga kindlalt teada, et oled kohtunud enda omaga. Kindlustunne selle suhtes on rumal, aga siiski, seal see neiu seisis – ja ma ei tahtnud nimetult hääbuda. Kui ma ei saagi temale selliseks salaisikuks, pean talle ometi meelde jääma.
Kuidas oleks ise mängida toda keskmist klaverit? Äkitselt ei tundunud see sobimatuna, oli vaid... See polnudki pätiulakus, vaid teadlik üle piiri astumine, mille juures kõik oleks mulle äratundvalt, heakskiitvalt noogutanud. Riivatu temp, mida kõik oleks minule andestanud. Tegin sammu sinnapoole.
Minusse jäi ikkagi tobe tunne, sest klaveri peal oli kirjas: "Näituse klavereid ei tohi puutuda, välja arvatud Estonia valge kontsertklaver. Palume siiski pidada lugu muusikast ja siinviibijate kõrvadest." Hoolimata sellest, et kavandatud huligaansus oli igati lubatud, ei hakanud ma midagi tegema. Või õieti just nimelt seepärast. Sest ega ma oskagi tegelikult mängida. Kuid selle lehe sõnastus oli huvitav. Eriti selle teatud mängulisus, mida poleks oodanud ühe klaverinäituse väärikuse puhul. Seepärast võtsin vihiku välja ja hakkasin üles kirjutama, et teistega hiljem naerda. Juhul, kui see hiljem ei tundu olevat vaimukas ainult seetõttu, et hetk on selline.
Kirjutasin viimaseid sõnu, kui üks mahedahäälne "Mida sa kirjutad?" sundis mind peatuma. Pead pöörama ja nägema teda. Sel hetkel vaatamas teadet, mitte mind.
Välja lõi mingi fatalism. Nüüd on end juba lolliks tehtud, ütles miski, ja järelikult ei pea enam muretsema selle pärast, milline mulje sellele tüdrukule jääb. "Kirjutan selle sõnumi üles." Rahulikult ja iseenesestmõistetavalt. Loodan, vähemalt, et rahuliku ja iseenesestmõistetava olekuga.
"Miks?" Küsiv pilk, aga naeratust polnud.
"Einoh, mulle... lihtsalt meeldib, kui tobe see tundub." Sõnad olid lõpuks vihikusse kirjutatud ja vaatasin talle otsa.
Olles seejuures vägagi teadlik sellest, et tema siiski lähenes minule. Tema algatas selle suhtlemise, vähemalt tegi juba olemasoleva kontakti täiesti vastuvaidlematuks faktiks. Ta naeratas kommentaari peale lehel oleva keelu tobeduse kohta – ja oh, kuidas naeratas! Naeratus, mis mõjub selle saajale kõhuga tajutava saavutusena. Väikse võiduna päevas, mille üle võib uhke olla. "Noh,” ütles ta, “siis küll."
See lõplikustas juba kanda kinnitanud otsuse.
Ma ei hakka ikkagi vanematekoju kiirustama. Mõnes hetkes tuleb lihtsalt lõpuni viibida. Enese välja vabandamiseks pole siinkohal isegi tarvidust, polnud ju antud mingeid lubadusi minu vanematele. Kuid teadsin, et kui olnukski mõnda kokkulepet, oleks ma selle sealkohal rikkunud. Ma lihtsalt pidin leidma vastuse ühele väga niidi otsas rippuvale küsimusele. Vaid vaevu tunnetatavale, sealjuures siiski vastuvaidlematult olemasolevale. "Hei, lähme kinno."
"Mis?"
See tuli talle üllatusena. Väljaütlemise hetkel minulegi.
Helin
See tuleb mulle üllatusena. Ja natuke näib, et tallegi.
On lause ära öelnud ja hoiab silmsidet, aga vägisi. Kas ta teeb nalja? Näpib seal edevalt oma salli ja...
Kuid see pole vist mõeldud naljana. Oleks siis tõesti mõtet temaga kaasa minna? Eriti kui ülehomme on selle kirjandi tähtaeg ja...
"Tegelikult jah, miks ka mitte," vastan ikkagi asja kaalumata. Sest kui ma peaks järele mõtlema, jätaks ma ilmselt minemata.
Läheme kinno. Plazasse. Teekond möödub vaikides. Silmanurgast piidlen teda vargsi. Selge on, et ta liigutab end vähe, ilmselt ei tegelegi spordiga. Ta on ju paras nohik. Ta ei seisa enda eest, kogu ta liikumine on vabandav ja hoiduv. Ta meenutab mingit närilist.
“Ee,” ütlen.
Ta vaatab minu poole, nagu oma mingist mullist ärkvele raputatud. Jah, täielik näriliseilme.
“Tähendab, ei midagi.”
Tema silmis on kohmetu hämming, aga ta näib veel olevat liiga heas tujus.
On jah veidi jobudik.
Tavaliselt see häiriks mind ja see kõik oleks pinnuks silmas ja ma mõtleks, miks see inimene midagi enesega ette ei võta. Kuid ta siiski mingis mõttes huvitab mind. Mitte seepärast, et ta on minust vanem. Üldse ei teki tunnet, et ma peaksin end talle tõestama.
Lihtsalt uudishimu. Ilmselt selle uudishimu pärast kõnnimegi siin vakka jäädes. Vahel on vaikus piinlik, kuid seekord ei ole mingit awkward silence'it. On vaid... Ei midagi. Vaikus lihtsalt. Nagu meditatsioon või midagi. Ei tahaks praegu midagi suvalist öelda.
Piletijärjekorda pole. "Mida vaadata?" küsib ta.
"Ükskõik!“ vastan. „Ma pole veel midagi näinud siit. Ma käin üldse vähe kinos."
Ta noogutab, nägu korraks särama lüües (võib-olla meelitatusest), ja ostab 2 piletit millelegi, mis peaks algama umbes veerand tunni pärast. "Kas ka popkorni?" küsib müüja. Mees vaatab minu poole.
Me ikka tõesti ei tunne teineteist – milline inimene üldse sööb kinos popkorni? Paljud mu lemmikinimesed ütlevad, et see lihtsalt haiseb üle saali. Seepärast hakkan juba poolautomaatselt ütlema "ei", kuid taipan, et mulle endale tegelt maitseb ju.
"Ei ole vaja," ütlen. Ei taha nii . Temagi jätab näksid võtmata ja läksime pinkide juurde. Istun. Ta jääb minu juurde seisma.
Veerand tundi filmini…
Ta on veel meeldivas tujus, aga esimene küsimus on ikkagi kuidagi kohmakas. Kiirustatud. "Ee, mida sa õpid üldse?"
"Midagi. Ma olen keskkoolis."
Ta noogutab, millegipärast naeratades nende sõnade peale. Kohe jätkab: "Siis oled sa järelikult 18 aastat vana?"
"Jah. Ei, oota..." Samal ajal ütleb: "Tähendab, sul ei ole vaja vas...", kuid jätkan: "Ei, tegelt olen 19. Oktoobris sain." Ütlen naeratades: "19. oktoobril saingi 19."
"Aa. Olgu."
See pole naljakas, et 19. oktoobril ja 19-aastaseks. Halb nali ei aita ju jääd murda. Mõtlen, et äkki räägiks hoopis filmide kohta. Kas ma üldse oskan sellele mehele öelda midagi, mida ta juba ei teaks. Kas see mees on üldse filmiinimene – äkki need üleüldse ei huvita teda?
Ma tean midagi selle lavastajast, aga mitte nii palju kui näiteks mu klassiõde Heilika. Ta võiks filmiteemadel lõpmatuseni rääkida. Mees ei paistnud aga teadlikult kuulavat. Ilmselt ei tahtnud otseselt sellist vestlust pidada. "Oota," ütles ta.
Sain pidama.
Ta jäi mulle otsa vaatama ja küsis ohkega: “Kuhu jäi klaver sinus?”
Mida ta ajab? “Mis klaver?”
“Ma mõtlen, kus on see tüdruk, kes seisis klaverite juures? Kes seisis ja imetles neid, hingates sisse nende vanust, ahmides nende ajaloo jõudu endasse… Seal.” Osutas pöidlaga selja taha, ehkki see, kust tulime, jäi hoopis teise suunda.
Kehitasin õlgu.
Ta jääb mulle hetkeks otsa vaatama, aga ei ütle midagi. Küll aga naeratab. Ütleb endale tähenduslikult: „Müstika!“
Kümne minuti pärast läheme saali. Minu kõrval on üks tüdruk oma poiss-sõbraga, kes olid meie liginemiseni päris jutukad. Siis jäid äkki üsna vaikseks. Eriti tüdruk, kes vaatas vaheldumisi mind ja mu kaaslast, kuni me sinnapoole kõndisime. Kuni istume nende kõrvale. Siis ta tõmbab pilgu eemale ega vaata enam. Mees märkab seda reaktsiooni, aga... Aga ei ütle midagi. Näib tundvat end mugavalt niivõrd rõhutatud moel, et mu kõht väändub põgenemissoovist.
Istume ja vaatame filmitreilerid ära, seejärel algab film.
Kurat. Mingi boheemlaste targutamine. Need elemendid, mis pidanuks hullult hinge minema, ei mõjunud mitte kuidagi. Või äkki segab minul seda filmi vaatamast ülehomne kirjand. Kurat küll, ma tahtsin seda täna kirjutada ju, aga ei… Loomulikult pidin kinno tulema. Nüüd pean homme tegema.
Tahan teada, mida tema filmist arvab. Loodan, et ta ka ei salli. Siis võime mõlemad mõnuga kiruda. Muidu on perses. Ma ei saa ju öelda, et mulle ei meeldi see film, kui see talle mõjub. See mees on ju nii kuradi… ma ei teagi, habras vist. Teda on liiga kerge rööpast välja lüüa.
Kui filmi peategelane tegutseb idiootlikult, aga mingis mõttes naljakalt – mis pidi osutama sellele, kuivõrd out of sync oli ta maailma suhtes või midagi –, turtsatab tüdruk mu kõrval naerda. Tüüp vaatab korraks minu poole. Ilmselt arvab, et mina naersin.
Ja temagi itsitab natuke. Toetades lõuaotsa vaevu-vaevu oma sõrmedele ja irvitab kinolina poole. Ilmselt talle siiski meeldib see film. Või vähemalt teeb nägu, et meeldib.
See on nagu mõni natuke lollakas möödarääkimine. Mis poleks muidu hädaks, aga nüüd arvab, et ma olen mingi suvaline või midagi, kelle peal toimivadki sellise filmi odavad võtted.
Ah, see on kõik kuidagi nii mõttetu! Isegi seal Viru keskuses klaverite juures, jumal küll… Ma ootasin, et tuleb midagi päris ehedat ja käegakatsutavat.
Kui need kaks poissi läksid klaveri juurde, tuli sealt Mahavoki "Meridiaanide" viisijuppi natuke. Raadios jumala tihti kõlav asi, ilmselt oli kutt selle mingi ürituse jaoks selgeks õppinud. Seejärel natuke Owl City "Fireflies'i", proovides algul veidi eelmängu ja naerdes kahepeale ebaõnnestumise üle. Seejärel salmiosa, aga sama edutult. Lõpuks loobus ja oskas tegelikult ainult refrääni normaalselt mängida. Mida tegi paar korda, enne kui nad ära läksid. Mõttetu.
See polnud mitte muusika taasloomine, vaid lihtsalt vana viisi esitamine. Nagu mõnel suvalisel peol, kus majas on klaver olemas. Mingi mõttetu lollitamine.
Poisid läksid ära, aga mees vaatas mulle otsa. Otsustas minna klaveri juurde. Ta seisis nii tõsise, nii hingestatud näoga nende teiste klaverite juures, et muutusin korraks ebausklikuks. Mõtlesin, et teebki ära. Kurat, ma nii oleks tahtnud, et ta oleks läinud ja näidanud, milleks klaver tegelikult võimeline on.
Kui ta siis tegi hoopis pakkumise minna kinno, siis võtsin selle vastu. Nähes selles ometi vabandust. Olin ikka veel ebausklik, arvasin et ta tundis süümepiinu, et ta jättis klaveri… Et ta ei pigistanud klaverist… Ah, ma ei teagi. Las olla.
Tuleme saalist välja. Trepist alla minnes ei hoia me teineteisele ligi, nagu hoiaks lähedased. Õue jõudes vaatame teineteisele otsa. Nüüd ongi aeg laiali minna, saan lõpuks koju minna ja natukenegi tegeleda kirjandiga.
"Noh, ega siis midagi..." ütlen.
"Ma tahaks midagi teada," ütleb ta. "Kas sulle... tegelt meeldis see film?"
Tegelt pole ju vahet. Aga ma ei taha võtta temalt selle hetke ägeduse. Parem oleks jätta talle mälestus, et ta on midagi mõnusat ja spontaanset pakkunud meile mõlemale.
"Jaa, ikka meeldis. Selline..." Kuidas kiidetakse selliseid filme? "Hea kunstiline film."
Ta vaatab minu poole ja kulm on kuidagi kõhklevalt kortsus. "Iii-jaa..." Kogub end. „Nojah. Olgu.“ Ta pöörab pilgu ära. „Olgu. Mulle ei meeldinud, aga äkki vaatasin seda kuidagi valesti. Valede silmadega.“
Ma ei tea. Tema suhtumine on kuidagi peaaegu armulik või andestav või midagi siukest. Aga ikkagi mitte päris õige. „Okei,“ ütlen. „Tšau siis…“
Kuid miski selle juures raputab teda. „Ei, oota!“ ütles. Ja ta hakkab äkki kiiresti rääkima.
„Ah, pole vahet. Tähendab, mulle see film ei meeldinud mitte üldse. Mitte üldse ei meeldinud. Tahtsin, et see meeldiks mulle, aga ei saa ju kuidagi sundida filmi meeldima.“ Ta naerab korraks. „Naljakas iseenesest. On filme, mis üldse ei peaks meeldima, aga mis lihtsalt poevad vägisi naha alla. Natuke kahju, kui juhtub vastupidi. Aga tahtsin öelda, et…“
Jumal küll, kui palju võib üks inimene rääkida? Ta on hullult ähmi täis, on plahvatamas. Nagu prooviks suruda kogu seda juttu läbi pudelikaela. Mingi vastik ärevus, mis muutub nakkavaks ja mis teeb kuulamise ebameeldivaks.
„Niipea kui ma sind nägin, arvasin, et...“ jätkab ta, „Noh, see on kõik lollus, eks ole, aga ikkagi. Sind nähes olin kindel, et sa oled kuidagi teistmoodi. Või eriline. Mulle ilmselt. Mingil moel. Või ei, mitte niimoodi. Pigem et sa oled mingil moel kõigist teistest erinev mingil ainult minule nähtaval moel. Või et mina eriline sinu jaoks mingil ainult sinule arusaadaval moel. Kui oleks nii, siis sa praegu kuulaksid ja noogutaksid. Noogutaksid praegu ja oleksid mingis mõttes täielikult nõus minuga.”
Ja nii edasi ja nii edasi.
Enne ei tundunud ta üldse nii imelik. Varsti jõuab ta kogu selle lobaga siiski ühele poole.
„Samas… Vahel on ühele laulule vaja kõige oivalisemat esmakuulmise hetke või nädalat, et see võiks täielikult mõjule pääseda. Aga vahel mitte. Vahel ta lihtsalt ilmub, kunagi hiljem ja mingis palju õigemas olukorras. Ja võidabki just nimelt sellega, et mingi ähmane tutvumine on tehtud. Vahel ongi just kehva algust vaja, et kogemus võimenduks millekski ootamatuks. Millekski täielikuks ja heaks.“
Sellega ta lõpetab. Nagu oleks midagi otsustavat öelnud. Ja naeratab rahulolevalt. Nojah, muidugi – terve romaan ette lobisetud, nüüd on muidugi hea vaikida ja vahtida. Jumala eest, loodan, et ta ei eelda minult nüüd samasugust tiraadi!
„Ee,“ vastan. „Ma ei oska selle peale midagi öelda.“ Püüan naeratada.
Õnneks ta naeratab vastu ja raputab niisama pead. „Tähendab, mõni teine inimene arvaks vist praegu, et ma olen veidi imelik või midagi. Aga sina mitte. Sa saad aru.“
Ei tea, millest ma aru saan. Noogutan ja hakkan minema.
Ta küsib veel: „Mis su nimi on?“
Ütlen talle mingi nime. Kindluse mõttes mitte omaenda nime. See hakkab talle hirmsasti meeldima. Nägu läheb laialt naerule. Noogutab ja tänab, pöördub mu poole nimepidi. Ta ütleb, et see on väga sobiv, kuidagi ääretult sobiv nimi. Siis tänab kinoskäigu eest.
Tahan juba ära minna. Tunnen, et oleks ikkagi viisakas öelda: „Aitäh sulle.“
Ta noogutab jälle. Selline inimene, kes oma halvematel hetkedel on saamatu, aga kelle heameel kah ei nakka tema ümber olijaid. Tänulik nagu mõni ori. Noogutab ja surub kätt kümnendat korda.
Nüüd läheb ikkagi minema. Aga eemal olles hüüab veel: „Sul on väga hea nimi! Väga hea! Järgmise korrani!“ Siis pöörab ümber ja kaob minu jaoks. Nagu mõni viirastus. Ma tema nime ei küsinudki. Kuid tal vist polnudki vaja seda jagada. Ja minul ammugi mitte teada saada.
Subscribe to:
Posts (Atom)