Lestajälestaja

Ma Sinult nüüd palun,
et kui tunned valu,
Oma vihas Sa'i vigastaks loomi... vaid kalu!

Kord tundsin üht lesta,
võis valesid vesta
ja olemasolu ei tohiks tal kesta.

Tal soomus on värvi,
mis ajab nii närvi,
et kitkuma sunnib peast viimaseid karvi.

Nüüd istun ja püüan.
Kas selleks, et müüa?
Oh ei! Seda raibet võin ainsana süüa.

On see mõni test?
Läen vihaseks, sest
on kuhugi kadund see kuradi lest.

Ma lesta ei leia,
ent äkitselt: HEIA!
Üks vähk! Nüüd delikatessi saab süüa!

Jah, löön vähi maha,
kuid elada tahab
ja selleks, et elada, pakub mull' raha.

Kuid oh tema häda!
Kui teadnuks vaid seda,
et vähivaluuta mu silmis on mäda.

Ent vähil uus proov:
"Kui oled sa loov,
võib täituda mõni su südamesoov.

Kui elu sult ostan,"
nii vähk mulle kostab,
"saad mõisa ja elad kui don Aragosta."

Kuid kes on see don?
"Tal pangas miljon..."
Las olla! Mul soov välja kujunend on.

Mul tuju heaks muudad,
kui seda ehk suudad,
et minu ees lapikuks kalaks end muudad!"

Jääb vakka ta möla
ja salabimm kõlab...
Näe - lest! Ja ma kiiruga võtangi mõla.

Üks hoop, teine veel.
Lest hingab kord veel.
Ma korra veel lajatan! Surnud? Ah, jee...

Hea lobsterilaip
on nüüd lestaraip,
ent sellest jäi suhu mul veidi halb maik.

Läeb pilk minul maha.
Sai soov veidi paha,
sest soovima pidanuks hoopiski raha.

On käes praegu masu,
ei lest too ju kasu...
Ai, pärgel, ei naine eal anna mul asu!

Eit algul ehk koob,
ent VUIH - ahjuroop!
"Miks tulin ma sulle, loll ihtüofoob!?"

Ah, mis enam teha...
Nüüd, kui lõppeb eha,
ma kalale lähen ja püüan vaid koha.