Tavaliselt kui inimesed hakkavad oma unenägusid kirjeldama, muutub see mingite suvaliste elementide loeteluks. Ja kui nad veel endid õhinale ajavad sellega, siis on eriti keeruline kuulata - kas tuleks ka õhinale minna? Või piisaks ka sellest, kui õlgu kehitada ja öelda, et jaa, päris hull, pärrr-ris hull...
Igatahes,
paar unenägu siiski on olnud, mis on huvitavad.
Erinevalt mõnest siinsest postitusest pole siinkohal tegemist jutuga, ulmejutuga ega omaloominguga, vaid lihtsalt elukaaslase ärkamisjärgsete muljetustega, mida ma siin ümber kirjutan. Ega keegi seda õnneks niiehknaa loe.
Laura:
I
Läksime kooriga välismaale. Ööbisime hostelites. Jõudsime kohale ja vaatasime, et need kämpingud, kus me olime, nägid välja nagu saunalavad. Ja need olid täis alasti higiseid mehi. Sättisime endid siis sinna sekka.
Mingi hetk tulid aga kassid, kõik tagakäppade peal nagu palvetajaritsikad. Nad kambakesi kõndisid, selg ees ja pingviiniliku õõtsuga, hosteli suunas. Neid suunas sinnapoole [ai-ai, ma ei jätnud meelde, kes see oli].
Mina, Küllike ja Ruth otsustasime, et lähme sealt ära ja otsime mingi normaalsema hosteli.
II
Esmaspäeva öösel nähtud unenägu, pärast uue ja keerulise laulu õppimist, kus sopranil on raske koht:
istusime kooriproovis ja noodid olid muidu paberil nagu kord ja kohus, täiesti loogiliselt kulgesid need kartulimugulad ja varred. Ühel hetkel olid partituuris aga kalaluud - eri kõrgustes jooksvad kalaluud, mis ei paistnud midagi tähendavat.
Dirigent palus ette laulda. Laulsime. Sinna kohta jõudes ei osanud keegi laulda.
Dirigent palus püsti tõusta [aldis laulval] Eneli Philipsil ja ette laulda. Selle kalakontide-kohani laulis nagu sopranidki enne, aga sinna jõudes hakkas lihtsalt täiega hullu panema, improviseerima nagu mõni džässlaulja.
Laulis ära ja dirigent küsis: "Sai selgeks?"
Ma'i tea, mulle tundusid ilmekad lood.
No comments:
Post a Comment