Bussijuhist

Kui ma eelmine nädal bussiga linna poole sõitsin, tegi bussijuht midagi, mida ta polnud varem teinud. Ta ei teinud midagi meeletut. Ta ei läitnud sigaretti, ei võtnud julgustuseks klõmmi, ei otsustanud vrõmm-vrõmmida kõrval sõitva autoga - ta oli selleks liiga ontlik tüüp.

Kuidagi vimkaliku näoga mees kõige muu poolest peale silmade. Vuntsid, mis teevad ühest ninast nina, on tal sellised, nagu Loki võiks neid kanda, kui ta oleks vaevu pensionieelne bussijuht. Nägu on kondisevõitu, veidi sissevajunud põsed. Lühikesed ja kavalalt paiguti kiilanevad juuksed.

Aga silmad on sellised, nagu ta oleks vahele jäänud mingi arusaamatusega. Sellist neljakümneaastasest rutiinist hallinenud pruuni värvi silmad, mis kunagi ennemuiste võisid olla kutsikasilmad, on nüüd äraeksinud.

Nimi on tal vist Valdur. Aga ma ei anna kätt.

Mida ta siis tegi, see eksiarvamuslike silmadega triksterinäoline bussijuht, mille pärast ma kirjutama hakkasin?

Muud midagi kui et - sõitis ühes ristis valele poole.

Ma istusin sel hetkel ta selja taga ja lugesin oma raamatut. Sattus olema selline, mida ei saa lugeda bussis, aga ma tegin siiski, nagu loeksin. Lugemist segas ühtäkki tabanud hirm, et kuhu me nüüd sõidame. "Oot, see on ikka "kuus"?" mõtlesin ja arvasin, et nüüd läheme hoopis üle silla ja kurat teab, kuhu.

Buss keeras ent alla tagasi, veel kord paremale ja oligi tagasi kiriku ette sõitmas.

Seljataga hakkavad pihta sosinad sel ühel teemal, millest minu meelest poleks taktitundeline kohe rääkima hakata. Tühine eksimus, ilmselt pikk tööpäev või on ta kedagi välja vahetamas teise marsruudi pealt või on mõni muu pisiasi. Ei ole vaja, et pool bussitäit mõmiseb kas ironiseerides, et "Näe lolli!" või manitsedes, et "Purjus või?" või kaagutades, et "Bussijuht ei tea ise ka, kuhu ta minema peab!"

Vahel tuleb kõigil ette libastumist milleski, mida oskad kõige paremini.

Ülejäänud pool bussitäit lõi sellele aga käega. Või kergitas korra kulmu. Ei rääkinud sellest hiljem kellelegi tüüp, kes trenni läks, sest see ei kerkinud hetkekski üle kõneväärsuse lävendi. Ei rääkinud ilmselt ema, kes läks sõbrannale külla ja mõtles parasjagu, mida külakostiks viia. Nad isegi ei mäletanud seda.

(See, kes seda kõige kauem mäletas, oli üks tüdruk, kes nägi head tuttavat juhtumisi bussis, ja pidas seda eksimust piinlikuks ja poleks tahtnud seda meenutada ja iga kord, kui nad teineteist jälle nägid, siis tal tuli jälle meelde öelda, kuivõrd vähe tähelepanu või mäletamist vääriv see vahesündmus oli. Tuttav pidas seda imelikuks. Kuid sellel me õieti pikemalt ei peatu.)

Tegelt ei mäletanud seda hiljem ka too ironiseeriv-manitsev-kaagutav bussipool.

Kuid see bussijuht mäletas. Ja ta oleks otsekui päevaga läbi elanud pooleaastase põdemiskuuri. Silmad omandasid Dorian Gray portree kombel aina uusi värvinguid tema hingevõbeluste peegeldamiseks, muutudes aina õnnetumaks ja kartlikumaks.

Ta kartis, et...

Einoh, mis ma ikka projitseerin mingeid tundevirvendusi temasse. Ega mina ju ette kujuta, mis ta mõtles, vähemalt mitte täpselt sõnastataval kujul. Ainult umbmääraselt võin ent pakkuda, kõige järgneva põhjal. See, mis ma enne ütlesin, see oli mingi ähmane mulje välimuse põhjal, kuid sisemäslemisi võin vaid aimata.

Aiman, et ta kandis seda taaka endas nagu mingit musta seina, millega poleks sugugi tahtnud silmitsi seista, hetkekski. Tahtnuks selle eest kuidagi kõrvale põigelda. Hoida end selle eest.

Kuid seal see oli. Ootas teda seal peajaamas (või mis neil bussijuhtidel on? Ei ole dispetšerid. Krt, oleksin pidanud selle loo peategelaseks tegema taksojuhi, siis saaks kohe mugavalt öelda, et dispetšer) mingi boss. Ja kartis bussijuht, et bossini on jõudnud kuuldused purjus ja oskamatust ja lollist bussijuhist, kelle ajad selles ametis on möödas.

Too pseudodispetšer ei öelnud aga midagi. Mögises midagi oma laadnal toonil ja lasi koju ära minna.

Bussijuht tundis sellega nagu mingit vabanemist.
Õlult langes mingi koorem. Tõeline kirgas sisemine puhastumine. Nagu sügav hingetõmme esimest varahommikust tuuleiili.

Ohhhhhhh.


Kui me usume natukenegi frenoloogiasse (ja kirjutades on seda raske mitte teha, iga kirjutatud tegelase kõrge laup peab tähistama intelligentsust, prillid erudeeritust, puseriti hambad põlvkondadepikkust intsesti ja kitsehabe mõne poole õilsama kaksikvenna olemasolu - selle vajaduse järgi vägistada iga nähtav element mingi seosliku tähenduse külge võikski ära tunda ühe vilumatu kirjaniku), siis võiks öelda, et vimkalikkus ta näol hakkas saavutama võitu ta iseloomu üle.

Nimelt valitses seni silmade ingellik vaoshoitus. Nüüd oli ent aeg triksteril tõusta.

Ta hakkas neid valesi pöördeid mujalgi tegema. Näha, mis maitsega need eksimused on siin, mis maitsega seal. Kuidas on vääratada kesklinnas?

Lõpuks loobus ta üldse graafiku alusel sõitmast. Lihtsalt turgatas kuidagi sõitma sinna-tänna. Üks päev sõitis jälle korralikult, täiesti veatul ja märkamatul moel. Kuid järgmisel päeval ilmnes, et vaid selleks, et näha, mis järjekorras ja mis kell ta kus suunas pööras. Nimelt sõitis ta järgmisel päeval tollesama marsruudi vastupidiste pööretega. Mind seal polnud, nii et ma seda kirjeldada ei oska väga hästi, aga kuidagi nii see käis.

Ma ei tea küll eriti kedagi, kes ta üle eriliselt ironiseeriks. Või siis lihtsalt ei tehta seda minu juuresolekul.

Vahel näen Tallinnaski bussi "kuus" mööda sõitmas. Bussijuht sellise näoga kihutamas, nagu veenaks kedagi mõnes luiskejutus, aina sügavamale ja sügavamale selle väärtõe embusesse, kuni ta isegi enam tagasiteed ei tea.