Wednesday, August 5, 2015

Võti läks praost sisse

Kui me käisime kooriga Makedoonias, ostsin ma endale suveniirvõtme. Sellise, mis on ühtlasi pudeliavaja ja korgitser. Näeb välja mu arust väga stiilne, räpast kuldset värvi ja peal on kirillitsas St. Naum. Oleks veidi suurem, sobiks kinkida Supilinna Salaseltsi liikmetele Tartu Linna Võtme pähe ühe väheke liiga lapsiku filmi lõpus.

Ma ise arvasin, et oleks lihtsalt huvitav suveniir, pealegi kasulik. Et meenutaks Makedooniat ja saaks ühtlasi avada pudelit. Stiilselt. Kust ma pidin teadma, et igal asjal, ka esteetiliselt mängleval, on reaalne ja katsutav tähendus...

See juhtus umbes nädal aega tagasi. Käisin mingi hetk prügi välja viimas. Olin päeva poole käinud õlut joomas (tähendab, istusin pargipingil ja lugesin raamatut, võtsin lihtsalt ühe 0,3-se pudelikese kõrvale, ilus ilm oli ja tööst vaba päev), seepärast oli mul St. Naumi võti taskus. Võtsin selle välja ja, mina ei tea, vist vaatasin ja võrdlesin neid võtmeid. Olin aga astunud maja ees lompi (mõnus ju, lirtsatus varvaste vahel) ja märjalt lähevad mu jalas olevad Crocsid väga libedaks, eriti sellisel libedal kivil kõndides, nagu meil koridoris. Komistasin kuidagi.

Meie trepikoja teisel korrusel (täpsemini, teise ja kolmanda korruse vahel) on pragu. Lihtsalt üks neist ehitusel tekkivatest paratamatutest pragudest, arvasime, ega pööranud sellele tähelepanu. Tegelt oleks pidanud kutsuma mingi ehitusmehe. Või käima ise ehituspoest läbi, et osta makroflexi ja pragu täis lasta. Siis poleks see juhtunud.

Makedoonia võti läks, ots ees, praost sisse. Proovisin selle välja sikutada ja selleks, noh. Kurat teab, miks ma lihtsalt otse välja ei tõmmanud. Miks ma arvasin, et see oli kuidagi konksuna taha kinni jäänud või midagi. Ei tahtnud vist pragu laiemaks teha. Sellistel hetkedel sa ju ei mõtle hoolega, sa lihtsalt pahaaimamatult tegutsed.

Ma keerasin võtit. See läks lahti.

See on nüüd nädal aega lahti olnud. Esimest kaht korrust see eriti ei sega, sest nemad ei pea sellest iga päev mööda minema. Kolmanda ja neljanda korruse rahvas panevad aga väga pahaks, et see avatud on. Keegi pole sinna veel ära kadunud, mis on ühelt poolt väga hea, aga teisalt, nii saaks asja anda politsei hoolde.

Kui Laura koju jõudis, küsis ta kohe, kas mina tegin. Ma algul hakkasin veel tagasi ajama, et miks mina alati süüdi jään, kui sellised asjad juhtuvad, ega mina pole ju... Aga lõpuks pidin tunnistama, et nii ikkagi oli. Kartsin, et sellest tuleks suur tüli - selle sulgemine pole ikkagi mingi pärastlõunaga äratehtav asi, vaid üks paras ettevõtmine ja pealegi selline, mille algus jääb kuidagi ebamääraseks, kui mitte just kogu aeg tegeleda nende teemadega -, aga ta esmajoones pahandas sellest johtuvate ebamugavuste pärast. Nüüd peab temagi oma ratast neljandale korrusele vedama, ei saa sinna korrusele jätta.

Ta ei saanud seda väga mulle pahaks panna, sest seda oleks juba maakler pidanud meile ütlema, et trepikojas on sellised asjad. Mine tea, mis veel ütlemata jäi. Kas tuleb kunagi mõni imaam ja lahvatab põlema meie läve ületades? Ilmselt mitte. Loodetavasti mitte.

Jama on aga see, et nüüd me juba elame siin, meie sellest avausest midagi ei teadnud (ainult meie all elav kassinaine teadis midagi, aga kah mitte piisavalt, et osata seda sulgeda - NII palju õnne meil kah polnud) ja nüüd peame sellega kuidagi toime tulema.

Ma olen proovinud seda sulgeda. Juba siis, kui ma selle avasin, proovisin kohe võtit kuidagi teisiti keerata. Kassinaine teadis aga öelda, et me vist peaksime kellegi makedoonlase leidma, et see õnnestuks. Mitte rännumakedoonlase, kellegi Eestis elava, vaid ehtsa, ideaalis mõne preestri, kel on helgeid mälestusi St. Naumist. Ühesõnaga, sellega läheb veidi jamamist. Ma peaks Laura käest küsima, ega ta ei tea, kas tarbijakaitsest võiks natuke kompensatsiooni saada selle raha pealt, mis kulub selle sulgemiseks ja kinnipitseerimiseks, kuid ma väga suuri lootusi selle peale ei paneks.

Seni peame lihtsalt vältima selle poole vaatamist. Peame vältima sedagi, et mõte läheb selle peale. Ta olemasolu sõltub sellest, kas tema poole hingatakse - selles tähenduses, et kui selle poole suunatakse osagi oma hingusest. Kui keegi pahaaimamatu niimoodi teeb, hakkab avaus sellest kinni.

Vahel kuuleme trepikojast, kuidas kõrvalkorteri naaber käib oma poega sealt ära kutsumas. Need keelud on nii magusad... Ema võttis isegi töölt vaba nädala, et tegeleda lapsega, käia temaga väljas mängimas. Vahel on ikkagi näha, et poiss ei püüa palli või jätab hajameelselt viskamata, sest ta pilk triivib teise-kolmanda korruse vahele. Neil hetkedel vaatab ema väga vihaselt meie poole.

Vahel olen isegi seal seisma jäänud. Vaadanud korraks, kuidas aknast tulevad päiksekiired langevad sellele iseäranis huvitavalt. Mitte et ma fotograaf oleks, aga kindlasti saaks sellest väga huvitava pildi... kuigi ma pole kuulnud, et see võimalik oleks. Jään vahel vaatama, kuidas valgus kooldub selle äärte juures. Siis libiseb pilk aga avause keskele ja ma näen. Näen. Pilku ära pöörates või isegi silmi sulgedes kaotan selle, mida ma näen, kui keskele vaatan. Kuni ma aga vaatan, ma näen, Näen selle nälja täitumist, mis sunnib iga inimolendit edasi pürgima. Avause keskel näen oma olemuse küllastumist täiuse viimse astmeni - ja selle küllastuse pudenemist mõistuslikkuse ja müstilisuse tuhkpeenteks algosakesteks, mis avausest tuleva tõmbetuulega teadvuse tagasoppidesse minema kanduvad.

Nietzsche eksis, kui ütles, et pimedusse vaadates tuleb ettevaatlik olla ise koletiseks muutumast. See ei tee koletiseks, sest see pole ise koletis. See on liiga haaratav ja kaduv mõiste selle kohta, mis see avaus on. Selles ta siiski ei eksinud, et see sügavus vaatab sulle vastu...

On ikka kuradi nõme. Igatahes, proovin sellest kiiresti lahti saada. Ütleme, kõige rohkem nädal aega läheb selleks. Loodan. Muidu ei kujuta ma ette, et me enam naabritega läbi võiks saada.

No comments:

Post a Comment