Laura unenäod

Tavaliselt kui inimesed hakkavad oma unenägusid kirjeldama, muutub see mingite suvaliste elementide loeteluks. Ja kui nad veel endid õhinale ajavad sellega, siis on eriti keeruline kuulata - kas tuleks ka õhinale minna? Või piisaks ka sellest, kui õlgu kehitada ja öelda, et jaa, päris hull, pärrr-ris hull...

Igatahes,
paar unenägu siiski on olnud, mis on huvitavad.

Erinevalt mõnest siinsest postitusest pole siinkohal tegemist jutuga, ulmejutuga ega omaloominguga, vaid lihtsalt elukaaslase ärkamisjärgsete muljetustega, mida ma siin ümber kirjutan. Ega keegi seda õnneks niiehknaa loe.

Laura:
I
Läksime kooriga välismaale. Ööbisime hostelites. Jõudsime kohale ja vaatasime, et need kämpingud, kus me olime, nägid välja nagu saunalavad. Ja need olid täis alasti higiseid mehi. Sättisime endid siis sinna sekka.
Mingi hetk tulid aga kassid, kõik tagakäppade peal nagu palvetajaritsikad. Nad kambakesi kõndisid, selg ees ja pingviiniliku õõtsuga, hosteli suunas. Neid suunas sinnapoole [ai-ai, ma ei jätnud meelde, kes see oli].
Mina, Küllike ja Ruth otsustasime, et lähme sealt ära ja otsime mingi normaalsema hosteli.

II
Esmaspäeva öösel nähtud unenägu, pärast uue ja keerulise laulu õppimist, kus sopranil on raske koht:
istusime kooriproovis ja noodid olid muidu paberil nagu kord ja kohus, täiesti loogiliselt kulgesid need kartulimugulad ja varred. Ühel hetkel olid partituuris aga kalaluud - eri kõrgustes jooksvad kalaluud, mis ei paistnud midagi tähendavat.
Dirigent palus ette laulda. Laulsime. Sinna kohta jõudes ei osanud keegi laulda.
Dirigent palus püsti tõusta [aldis laulval] Eneli Philipsil ja ette laulda. Selle kalakontide-kohani laulis nagu sopranidki enne, aga sinna jõudes hakkas lihtsalt täiega hullu panema, improviseerima nagu mõni džässlaulja.
Laulis ära ja dirigent küsis: "Sai selgeks?"

Ma'i tea, mulle tundusid ilmekad lood.

Unenäopastakast

Milline juletu klišee, kirjutada kirjutamisest. Aga see on ju blogi, nii et...

Ma pole siiani päris selgust saanud, mis on siis lõpuks tähtsaim kirjutades. Kas siis pealehakkamine - loosungitega "õige laine on vaid kättevõtmise küsimus" ning "kirjutussoon tuleb soojaks kirjutada, et ta inspiratsiooni meenutaks" või siis samas kategoorias, a kahest eelnimetatust kaks korda usaldusväärsem "tähtaeg inspireerib" - või siis siseilmas tingimuste loomine millegi kirjutamiseks. Noh, et purjus peaga lähed arvuti taha ja hakkad äkki südant puistama. Või oled kellegagi tülli läinud, kellega ei tahaks niimoodi, ja siis harutad seda pundart lahti. Mingi selline, kus sõrmede alla tuleb paratamatult õige toon.

*... keda huvitab...*

Ah, lõpuks jäävad kõik sellised heietused mõttetuteks paigaltammumisteks kuldse kesktee otsimisel. Ja võib-olla polegi seda keskteed vaja. Võib-olla on vaja lihtsalt tunnistada, et on mõlemat kirjutamistüüpi, distsiplineeritud idee väljakirjutust ja plahvatust.
Või noh, mis plahvatust. Ikka õiget hääletooni. Sellist, mida ma isegi pärast toimetada ei oska, sest pärast mingi koha parandamist näen, et olen ära rikkunud - algvariant on puutumatult hingatud.

Üldiselt ma arvan, et sellist kirjutamist tahaks. Et igatsen.

Nägin unes (mingite moonutatud lapsepõlvekodu seikluste järel või vahel või kuidas tahes - nagu unenägudes ikka), kuidas ilmus mu ette üks naine. Või olin mina tema ette saabunud. Ta mõjus nagu muljet mitte tekitav kuninganna - ei ole seda kuninglikku ahhaad, vaid oli lihtsalt "selge, ta on tähtis, temaga me ei jama", kuid mõnes teises kontekstis poleks ta erilisena mõjunud.

Ma päris täpselt ei mäleta teda, seepärast pean teda natuke ette kujutama. Kuid ma ometi ei suuda tõsimeeli ette kujutada volüümikat keha, sensuaalset häält ega kelmikaid naeratusi. Natuke tahaks, kui arvesse võtta, mis järgneb, aga see polnud nii. Ta lihtsalt oli. Eikusagilt ilmunud ja äkitselt seisis kogu unenäo keskel.

Ta küsis, mida ma oleks nõus saama selle nimel, et anda osakest endast. Ma ei saanud hästi aru. Või noh, miks ma aru ei saanud, muidugi sain. Samamoodi nagu mehed saavad aru, kui neile eriliselt mitte meeldiv naine on neist sisse võetud - sellest saadakse aru, aga seda ei öelda välja. Sest muidu oleks asi Sõnastatud ja nõuaks kohe erilist tegelemist. Samamoodi poleks tahtnud unenäos kohe aru saada, tahtnuks edasi nautida oma moonutatud lapsepõlvekodu seiklusi, mitte tegeleda selle hullu eide hingemüümisklišeedega.

Nii et mina ei saanud hästi aru, nii et ta pidi kohe otsesõnu välja ütlema: mida olen ma nõus saama temaga magamise nimel.

Ma jätkuvalt rõhutan, et ta oli üsna tavaline kõige muu poolest. Selline veidike... noh, mitte pontsakas. Aga natuke jämedamate käte-jalgadega, kui ootaks ühelt deemonlikult võrgutajalt. See pole mõni eufemism selle kohta, et ta on korpulentne (ma kasutangi seda sõna ainult kas liialdades või välistades), ta on lihtsalt sellise kehakujuga, et ta võiks olla... Noh, tal on silmad sellised süütud pruunid maatüdruk silmad.

Ta silmi ja kehakuju meenutades tuleks nagu meelde, et hääl on ka rahulik, klassiõpetajalik. Mitte kriiskav "mine klassist välja!", vaid "olgu, täna räägime me evolutsioonist, mida te teate evolutsioonist?". Või olen ma selle hääletämbri talle juurde mõelnud - igatahes mitte midagi sellist, mille nimel tormaks oma hinge müüma.

Samas, see oli lihtsalt unenägu ja kui ta tahtis, siis võinuks seksida küll. Proovisin kohe suudlema hakata.

Ta keeldus ja lubas anda mulle pastaka, millega saaksin luua surematuid kujutlusmaailmu. Kui oleksin nõus seda vastu võtma, annaks ta mulle oma keha. Ja võtaks minu elumahlu.

"Pastaka?" Milleks mulle pastakat? Ma ju pole õieti mingi kirjanik. Vähemalt pole ma selline, kes oleks nõus müüma oma hingelunastuse sellise vahendi nimel.

Ma olen, noh, sahtlisse kribaja. Või vahel harva kirjutan mingi päriselt-kah novelli (vähemalt püüan) ja saadan selle kuskile (vähemalt püüan). Üks on mul juba tükimat aega peas pendeldanud, terve suvi, aga pole veel olnud õiget inspiratsioonivoogu (tähtaeg, tähtaeg on puudunud). Kuid need on rohkem selline kunagiammuse kirjutuselevuse jäänuk, ammuse ambitsiooni varemed. Kunagi ehitasin oma ambitsioonidest õhulosse, praegu käin seal vahel kodukäijaks. (Või äkki kõlab paremini, kui öelda: "Kunagi oli mul ambitsioonidest suuri pilvehäärbereid, nüüd käin vahel tolmu pühkimas." Umbes sama head mõlemad.)

Mul poleks sellise pastakaga suurt midagi peale hakata. Küll aga kuluks marjaks üks hea nuga. Millega saaks lõigata näiteks tomateid jõudu rakendamata.

Ta naeratas ja noogutas ja siis me seksisime. Üsna mittemidagiütlevalt, kui päris aus olla. Mitte midagi sellist, mille nimel, noh... Teate küll.

Järgmisel päeval leidsin poes täiesti suurepärase noa. Eks ma vist ise otsisin natuke. Hoopis teine värk oli salateid teha - nuga lihtsalt libises lõikelaua peal üle tomatipoolikute. Siuh-säuh, keskelt pooleks ja poolik kolmeks ja see kolmik vuhh-vuhh-vuhh kuubikuteks. Tavaliselt on tomatinahk nii painduv ja kummis, selle lõikamine kuidagi nii vulgaarne tegevus (lükkad nüri noaga sisse, läheb tomatitükk algul natuke lössi ja brutaalse vägivallaga saad sa tüki lõigatud), seekord oli see täielik poeesia.

Öösel nägin jälle unes, et ta ilmus jälle mu ette ja palus audientsi. Või andis mõista, et mina palusin temalt audientsi.

Ta pakkus mulle jälle oma tehingut.

Ma lubasin tal mu nuga teravamaks teha.

Naine poleks nagu rahul olnud. "Aga pastakas, mis teeks sinust muusalise looja?"

Ma isegi ei kasuta kirjutamiseks pastakat. Või tahab ta, et ma hakkaks kirjutama eriti loomingulisi poenimekirju? A seda, et see nuga veeeelgi teravam oleks, see oleks ju omamoodi mõnus. Näiteks nii terav, et kui lased paberilehel sellele langeda, libiseb see üle tera märkamatult pooleks - häält õieti tegematagi? See oleks päris lahe.

Ta raputas pead. Ta polnud nõus mu nuga teritama.

Noh, mis siis ikka. Asusin teda suudlema. Ta lükkas mu eemale. Ütles, et ta muidu ei saa, kui tal pole midagi, mida anda. See teisiti ei käivat.

Ma mainisin, et iseenesest kirjutan arvutiga. Kui kirjutan. Kas sealt ei saaks midagi välja mõelda?

Ta vaatas mulle otsa näoga, nagu tal oleks kadunud igasugune lootus, ja leppis mu noa teritamisega.

Seekord oli seks samuti üsna mittemidagiütlev. Ma ei mäletanud esimest korda piisavalt hästi. Unenäod, eks ole. Oli kah. Paistab, et ma ei jõudnud lõpuni välja, sest mu aluspüksid polnud hommikul sugugi kleepuvad. Nagu ka esimesel korral.

Nuga oli ent täiesti suurepäraselt terav. Ma poleks osanud sellist oodatagi. Ostsime liha - mitte küll midagi väga vintsket, kana kintsuliha, aga (ah, keda huvitab!). Nuga libises lihast läbi ilma mingi vastupanuta. Vaevu raskemalt kui läbi õhu viibutades. Natuke oli see isegi ebamugav, kuivõrd oled liha puhul harjunud mingit moodi lõikama, aga (ah, keda huvitab!).

Sel ööl hakkasin magama jäädes teda ise ette kujutama. Silme ette kerkisid jamaikapärased lokid, rohekas-pruunikas nahk ja rahulolematud huuled. Tema õlgadest kasvasid välja nahkhiiretiivad ja hääl kajas kahekümnekordselt.

Ah, see oli ju Kerrigan, Queen of Blades. Starcraftist. Minust sai zergide Hydralisk ja ma kõmmutasin oma laskeogadega lennukeid alla (Terranite helicarrierid, mis sisaldasid kümneid tavasõdureid),

kuni äkki ilmus ta jälle mu ette. Veidi manitseva pearaputusega, et teda ei tohi püüda ette kujutada, ta lihtsalt on, nii nagu tuhandeil enne ja tuhandel pärast ja ta ilmub siia unede maailma tooma...

... ma hästi ei mäleta, mida. Mingi pompöössus oli. Lühike tiraad, mis talle ei sobinud eriti. Ta vist teadis seda, sest ta jäi vakka. Siis küsis, kas ma olen nüüd valmis omandama Muusade endi pastakat.

Ma ei tea isegi, mis värk tal selle pastakaga oli. Aga natuke oli mul piinlik, et kaks esimest korda olid nii mittemidagiütlevad. Ja see oli pealegi unenägu, nii et veidi võinuks mürgeldada küll. Ma mõtlesin, kas olla selle pastakaga siis nõus. Ütlesin talle, et olgu pealegi. Jaa, tulgu see pastakas.

Ta silmitses mind. Üleni. Ja küsis, kas ma tõesti soovin seda.

Teate, ma tahaks lihtsalt korralikku seksi oma unenäos. Ja ma oleks leppinud ka selle pastakaga. Kuid äkki hakkasin mõtlema - äkki ta saaks seda nuga veel teravamaks teha?

Ma ei pidanud midagi ütlema. Ta nägi eelistatud soovi veelgi teravama noa järele mu silmadest. Või siis puhtalt sellest, et tema küsimise peale omandas kogu sisekujundus "oh, niiii terav nuga!?"-elevuse. Ta langetas pilgu pettunult ja leppis sellega.

See leppimine ei tekitanud aga seksielevust. Ole nüüd. Teeme kalli.

Oot-oot... Kalli?

(Teate, ma ei saa autoriteetide puhul. Ma muutun natuke kuulekamaks. Autoriteetsus läheb mulle korda.) Kalli, lõpeta. Ära nuta. Ära... palun, ei ole vaja. Ma võtan selle pastaka. Ära muretse, ma hakkan... kirjutama. Võtan vastu selle pastaka. Pastaka, millega saaksin luua surematuid kujutlusmaailmu. Pastaka, mis teeks minust muusalise looja. Muusade endi pastaka. Kalliope kirjutusvahend...

Ta vaatas mulle otsa ja ta ilme omandas kristalse klaarsuse.

Läbikukkuja pisaraist said õndsad rõõmupisarad. Ta võttis mu enda rüppe. See oli... hoopis teistmoodi kogemus kui esimesed kaks korda. Me võtsime teineteist omaks, sellest ööst sai lõputu naudingute allikas, mille juurde pöördun vahel ka ilmsi oma mälestustes. Vahel piisab selle meenutamisest õigel hetkel, et orgasm hingesoppides värisema jääks.

Hommikul küsis elukaaslane selle kohta, miks ma öösel läbi une häälitsesin. Tegin teist juttu. Ma poleks osanud hakata seletama.


Ma nüüd vahepeal kirjutasin täiesti uskumatult pikkasid ja kirjeldusterohkeid poenimekirju, aga ma kaotasin tolle pastaka ära. A kuni see mul oli, libises see paberil täiesti suurepäraselt...

Võti läks praost sisse

Kui me käisime kooriga Makedoonias, ostsin ma endale suveniirvõtme. Sellise, mis on ühtlasi pudeliavaja ja korgitser. Näeb välja mu arust väga stiilne, räpast kuldset värvi ja peal on kirillitsas St. Naum. Oleks veidi suurem, sobiks kinkida Supilinna Salaseltsi liikmetele Tartu Linna Võtme pähe ühe väheke liiga lapsiku filmi lõpus.

Ma ise arvasin, et oleks lihtsalt huvitav suveniir, pealegi kasulik. Et meenutaks Makedooniat ja saaks ühtlasi avada pudelit. Stiilselt. Kust ma pidin teadma, et igal asjal, ka esteetiliselt mängleval, on reaalne ja katsutav tähendus...

See juhtus umbes nädal aega tagasi. Käisin mingi hetk prügi välja viimas. Olin päeva poole käinud õlut joomas (tähendab, istusin pargipingil ja lugesin raamatut, võtsin lihtsalt ühe 0,3-se pudelikese kõrvale, ilus ilm oli ja tööst vaba päev), seepärast oli mul St. Naumi võti taskus. Võtsin selle välja ja, mina ei tea, vist vaatasin ja võrdlesin neid võtmeid. Olin aga astunud maja ees lompi (mõnus ju, lirtsatus varvaste vahel) ja märjalt lähevad mu jalas olevad Crocsid väga libedaks, eriti sellisel libedal kivil kõndides, nagu meil koridoris. Komistasin kuidagi.

Meie trepikoja teisel korrusel (täpsemini, teise ja kolmanda korruse vahel) on pragu. Lihtsalt üks neist ehitusel tekkivatest paratamatutest pragudest, arvasime, ega pööranud sellele tähelepanu. Tegelt oleks pidanud kutsuma mingi ehitusmehe. Või käima ise ehituspoest läbi, et osta makroflexi ja pragu täis lasta. Siis poleks see juhtunud.

Makedoonia võti läks, ots ees, praost sisse. Proovisin selle välja sikutada ja selleks, noh. Kurat teab, miks ma lihtsalt otse välja ei tõmmanud. Miks ma arvasin, et see oli kuidagi konksuna taha kinni jäänud või midagi. Ei tahtnud vist pragu laiemaks teha. Sellistel hetkedel sa ju ei mõtle hoolega, sa lihtsalt pahaaimamatult tegutsed.

Ma keerasin võtit. See läks lahti.

See on nüüd nädal aega lahti olnud. Esimest kaht korrust see eriti ei sega, sest nemad ei pea sellest iga päev mööda minema. Kolmanda ja neljanda korruse rahvas panevad aga väga pahaks, et see avatud on. Keegi pole sinna veel ära kadunud, mis on ühelt poolt väga hea, aga teisalt, nii saaks asja anda politsei hoolde.

Kui Laura koju jõudis, küsis ta kohe, kas mina tegin. Ma algul hakkasin veel tagasi ajama, et miks mina alati süüdi jään, kui sellised asjad juhtuvad, ega mina pole ju... Aga lõpuks pidin tunnistama, et nii ikkagi oli. Kartsin, et sellest tuleks suur tüli - selle sulgemine pole ikkagi mingi pärastlõunaga äratehtav asi, vaid üks paras ettevõtmine ja pealegi selline, mille algus jääb kuidagi ebamääraseks, kui mitte just kogu aeg tegeleda nende teemadega -, aga ta esmajoones pahandas sellest johtuvate ebamugavuste pärast. Nüüd peab temagi oma ratast neljandale korrusele vedama, ei saa sinna korrusele jätta.

Ta ei saanud seda väga mulle pahaks panna, sest seda oleks juba maakler pidanud meile ütlema, et trepikojas on sellised asjad. Mine tea, mis veel ütlemata jäi. Kas tuleb kunagi mõni imaam ja lahvatab põlema meie läve ületades? Ilmselt mitte. Loodetavasti mitte.

Jama on aga see, et nüüd me juba elame siin, meie sellest avausest midagi ei teadnud (ainult meie all elav kassinaine teadis midagi, aga kah mitte piisavalt, et osata seda sulgeda - NII palju õnne meil kah polnud) ja nüüd peame sellega kuidagi toime tulema.

Ma olen proovinud seda sulgeda. Juba siis, kui ma selle avasin, proovisin kohe võtit kuidagi teisiti keerata. Kassinaine teadis aga öelda, et me vist peaksime kellegi makedoonlase leidma, et see õnnestuks. Mitte rännumakedoonlase, kellegi Eestis elava, vaid ehtsa, ideaalis mõne preestri, kel on helgeid mälestusi St. Naumist. Ühesõnaga, sellega läheb veidi jamamist. Ma peaks Laura käest küsima, ega ta ei tea, kas tarbijakaitsest võiks natuke kompensatsiooni saada selle raha pealt, mis kulub selle sulgemiseks ja kinnipitseerimiseks, kuid ma väga suuri lootusi selle peale ei paneks.

Seni peame lihtsalt vältima selle poole vaatamist. Peame vältima sedagi, et mõte läheb selle peale. Ta olemasolu sõltub sellest, kas tema poole hingatakse - selles tähenduses, et kui selle poole suunatakse osagi oma hingusest. Kui keegi pahaaimamatu niimoodi teeb, hakkab avaus sellest kinni.

Vahel kuuleme trepikojast, kuidas kõrvalkorteri naaber käib oma poega sealt ära kutsumas. Need keelud on nii magusad... Ema võttis isegi töölt vaba nädala, et tegeleda lapsega, käia temaga väljas mängimas. Vahel on ikkagi näha, et poiss ei püüa palli või jätab hajameelselt viskamata, sest ta pilk triivib teise-kolmanda korruse vahele. Neil hetkedel vaatab ema väga vihaselt meie poole.

Vahel olen isegi seal seisma jäänud. Vaadanud korraks, kuidas aknast tulevad päiksekiired langevad sellele iseäranis huvitavalt. Mitte et ma fotograaf oleks, aga kindlasti saaks sellest väga huvitava pildi... kuigi ma pole kuulnud, et see võimalik oleks. Jään vahel vaatama, kuidas valgus kooldub selle äärte juures. Siis libiseb pilk aga avause keskele ja ma näen. Näen. Pilku ära pöörates või isegi silmi sulgedes kaotan selle, mida ma näen, kui keskele vaatan. Kuni ma aga vaatan, ma näen, Näen selle nälja täitumist, mis sunnib iga inimolendit edasi pürgima. Avause keskel näen oma olemuse küllastumist täiuse viimse astmeni - ja selle küllastuse pudenemist mõistuslikkuse ja müstilisuse tuhkpeenteks algosakesteks, mis avausest tuleva tõmbetuulega teadvuse tagasoppidesse minema kanduvad.

Nietzsche eksis, kui ütles, et pimedusse vaadates tuleb ettevaatlik olla ise koletiseks muutumast. See ei tee koletiseks, sest see pole ise koletis. See on liiga haaratav ja kaduv mõiste selle kohta, mis see avaus on. Selles ta siiski ei eksinud, et see sügavus vaatab sulle vastu...

On ikka kuradi nõme. Igatahes, proovin sellest kiiresti lahti saada. Ütleme, kõige rohkem nädal aega läheb selleks. Loodan. Muidu ei kujuta ma ette, et me enam naabritega läbi võiks saada.

Bussijuhist

Kui ma eelmine nädal bussiga linna poole sõitsin, tegi bussijuht midagi, mida ta polnud varem teinud. Ta ei teinud midagi meeletut. Ta ei läitnud sigaretti, ei võtnud julgustuseks klõmmi, ei otsustanud vrõmm-vrõmmida kõrval sõitva autoga - ta oli selleks liiga ontlik tüüp.

Kuidagi vimkaliku näoga mees kõige muu poolest peale silmade. Vuntsid, mis teevad ühest ninast nina, on tal sellised, nagu Loki võiks neid kanda, kui ta oleks vaevu pensionieelne bussijuht. Nägu on kondisevõitu, veidi sissevajunud põsed. Lühikesed ja kavalalt paiguti kiilanevad juuksed.

Aga silmad on sellised, nagu ta oleks vahele jäänud mingi arusaamatusega. Sellist neljakümneaastasest rutiinist hallinenud pruuni värvi silmad, mis kunagi ennemuiste võisid olla kutsikasilmad, on nüüd äraeksinud.

Nimi on tal vist Valdur. Aga ma ei anna kätt.

Mida ta siis tegi, see eksiarvamuslike silmadega triksterinäoline bussijuht, mille pärast ma kirjutama hakkasin?

Muud midagi kui et - sõitis ühes ristis valele poole.

Ma istusin sel hetkel ta selja taga ja lugesin oma raamatut. Sattus olema selline, mida ei saa lugeda bussis, aga ma tegin siiski, nagu loeksin. Lugemist segas ühtäkki tabanud hirm, et kuhu me nüüd sõidame. "Oot, see on ikka "kuus"?" mõtlesin ja arvasin, et nüüd läheme hoopis üle silla ja kurat teab, kuhu.

Buss keeras ent alla tagasi, veel kord paremale ja oligi tagasi kiriku ette sõitmas.

Seljataga hakkavad pihta sosinad sel ühel teemal, millest minu meelest poleks taktitundeline kohe rääkima hakata. Tühine eksimus, ilmselt pikk tööpäev või on ta kedagi välja vahetamas teise marsruudi pealt või on mõni muu pisiasi. Ei ole vaja, et pool bussitäit mõmiseb kas ironiseerides, et "Näe lolli!" või manitsedes, et "Purjus või?" või kaagutades, et "Bussijuht ei tea ise ka, kuhu ta minema peab!"

Vahel tuleb kõigil ette libastumist milleski, mida oskad kõige paremini.

Ülejäänud pool bussitäit lõi sellele aga käega. Või kergitas korra kulmu. Ei rääkinud sellest hiljem kellelegi tüüp, kes trenni läks, sest see ei kerkinud hetkekski üle kõneväärsuse lävendi. Ei rääkinud ilmselt ema, kes läks sõbrannale külla ja mõtles parasjagu, mida külakostiks viia. Nad isegi ei mäletanud seda.

(See, kes seda kõige kauem mäletas, oli üks tüdruk, kes nägi head tuttavat juhtumisi bussis, ja pidas seda eksimust piinlikuks ja poleks tahtnud seda meenutada ja iga kord, kui nad teineteist jälle nägid, siis tal tuli jälle meelde öelda, kuivõrd vähe tähelepanu või mäletamist vääriv see vahesündmus oli. Tuttav pidas seda imelikuks. Kuid sellel me õieti pikemalt ei peatu.)

Tegelt ei mäletanud seda hiljem ka too ironiseeriv-manitsev-kaagutav bussipool.

Kuid see bussijuht mäletas. Ja ta oleks otsekui päevaga läbi elanud pooleaastase põdemiskuuri. Silmad omandasid Dorian Gray portree kombel aina uusi värvinguid tema hingevõbeluste peegeldamiseks, muutudes aina õnnetumaks ja kartlikumaks.

Ta kartis, et...

Einoh, mis ma ikka projitseerin mingeid tundevirvendusi temasse. Ega mina ju ette kujuta, mis ta mõtles, vähemalt mitte täpselt sõnastataval kujul. Ainult umbmääraselt võin ent pakkuda, kõige järgneva põhjal. See, mis ma enne ütlesin, see oli mingi ähmane mulje välimuse põhjal, kuid sisemäslemisi võin vaid aimata.

Aiman, et ta kandis seda taaka endas nagu mingit musta seina, millega poleks sugugi tahtnud silmitsi seista, hetkekski. Tahtnuks selle eest kuidagi kõrvale põigelda. Hoida end selle eest.

Kuid seal see oli. Ootas teda seal peajaamas (või mis neil bussijuhtidel on? Ei ole dispetšerid. Krt, oleksin pidanud selle loo peategelaseks tegema taksojuhi, siis saaks kohe mugavalt öelda, et dispetšer) mingi boss. Ja kartis bussijuht, et bossini on jõudnud kuuldused purjus ja oskamatust ja lollist bussijuhist, kelle ajad selles ametis on möödas.

Too pseudodispetšer ei öelnud aga midagi. Mögises midagi oma laadnal toonil ja lasi koju ära minna.

Bussijuht tundis sellega nagu mingit vabanemist.
Õlult langes mingi koorem. Tõeline kirgas sisemine puhastumine. Nagu sügav hingetõmme esimest varahommikust tuuleiili.

Ohhhhhhh.


Kui me usume natukenegi frenoloogiasse (ja kirjutades on seda raske mitte teha, iga kirjutatud tegelase kõrge laup peab tähistama intelligentsust, prillid erudeeritust, puseriti hambad põlvkondadepikkust intsesti ja kitsehabe mõne poole õilsama kaksikvenna olemasolu - selle vajaduse järgi vägistada iga nähtav element mingi seosliku tähenduse külge võikski ära tunda ühe vilumatu kirjaniku), siis võiks öelda, et vimkalikkus ta näol hakkas saavutama võitu ta iseloomu üle.

Nimelt valitses seni silmade ingellik vaoshoitus. Nüüd oli ent aeg triksteril tõusta.

Ta hakkas neid valesi pöördeid mujalgi tegema. Näha, mis maitsega need eksimused on siin, mis maitsega seal. Kuidas on vääratada kesklinnas?

Lõpuks loobus ta üldse graafiku alusel sõitmast. Lihtsalt turgatas kuidagi sõitma sinna-tänna. Üks päev sõitis jälle korralikult, täiesti veatul ja märkamatul moel. Kuid järgmisel päeval ilmnes, et vaid selleks, et näha, mis järjekorras ja mis kell ta kus suunas pööras. Nimelt sõitis ta järgmisel päeval tollesama marsruudi vastupidiste pööretega. Mind seal polnud, nii et ma seda kirjeldada ei oska väga hästi, aga kuidagi nii see käis.

Ma ei tea küll eriti kedagi, kes ta üle eriliselt ironiseeriks. Või siis lihtsalt ei tehta seda minu juuresolekul.

Vahel näen Tallinnaski bussi "kuus" mööda sõitmas. Bussijuht sellise näoga kihutamas, nagu veenaks kedagi mõnes luiskejutus, aina sügavamale ja sügavamale selle väärtõe embusesse, kuni ta isegi enam tagasiteed ei tea.

Ütles keegi: "Ah, unustasin ära, et mul pole täna autot."
"Mul juhtus enne sarnane asi. Ma istusin siin ja äkitselt taipasin, et mul pole lautot."
"Lautot?"
"Jaa, Lautot. Mis oleks mõttetu, sest ma ei oska mängida keelpille."
"Ei, aga ma tahaks, et mul oleks auto. Ilma L-ta."
"Aa, sa mõtled, nagu Amborghini? Aada? Imusiinid?"
"... jaa. Ma lähen bussiga."

Lamades hakkab nina sügelema. Õnneks on sõrmed tõhusad. Küüsi mul pole, aga sõrmed on ja piisavalt karedad, et leevendada igasuguseid sügelemisi. Nendesamade tõhusate sõrmedega võtan ja kirjutan klaveril siin (nautides klõbina ühtlast rütmi) mingi suvalise tähelepaneku. Sellesama, mille pärast ma selle siin lahti tegin.
Kirjutasin ära midagi selle kohta, et kritiseerija peaks ise osalema selles väljas, milles ta kritiseerijana tegutseb või muud säärast. Siis hakkas mul piinlik, sest isegi suvatähelepanekuna tundus see küündimatu. Astun siit peagi eemale ja ootan, et nina jälle sügelema hakkab. Sellistes küsimustes on sõrmed tõhusamad.

Keegi ütles: "Nüüd me ei näe enam kuu aega. Mis siis ikka! Püüa oma aega kasutada ratsionaalselt."
"Püüan oma aega kasutada ratsionaalselt. Ühtlasi lakooniliselt. Ja kui olukord lubab, aerodünaamiliselt. See tähendab, et peaksin kõrgetest kohtadest hüppama alla. Samas, see poleks minust väga ratsionaalne jällegi... Tead, ma vist proovin nüüd harrastada lakoonilisust."
Keegi ütles: "Parem oleks."